Minu uus nõrkus: aafrika mustritega kleidid ja seelikud

Iga tõelise naise tunnus on minu arvates oskus üha uutest asjadest nii suurelt unistada, et kõik kõrvalseisajad vaid õhku ahmida jaksavad. Ja et omal kõik seni olulisena paistnu ununeks! Ka mulle meeldib pidevalt mitte vaid unistada, istudes selleks õmblusmasina taha, et vähemasti natukenegi pärale jõudma kippuvast hirmutavast rutiinist uude värskendavasse reaalsusesse pääseda. Minu rutiiniks on teatavasti karusnahad ja talv. Ning imekaunid ja alati uudsed ning ainulaadsed karusnahast tooted. Neid olen vahetpidamata õmmelnud juba 5 aastat. Talvel ja suvel.

Vahelduseks minu töös on aga kõik muu. Näiteks hijabid jm islamist ispireeritud peakatted, mida olen oma lõbuks kokku sobitanud ja pähe keerutanud vist juba vähemasti viiekümnel ei moel. Täesti ilma igasugu religioosse tagamõtteta. Üksnes sellele rikkalikule rätisidumise kultuurile kummardust tehes (kui mitte arvestada isklikku nüanssi, et üks minu vanavanaisa oli ka imaam). Kuid seekord tuleb minu peakatetel oma tähetundi veel veidi oodata!

See oli umbes kaks ja pool aastat tagasi kui minu väikesesse ateljeesse tuli praktikale esimene mustanahaline disainer, Damilola. Nigeeriast. Tema ema oli õmbleja ja ka tütrest pritsis enesekindlust, et temast peab saama Euroopas tõsiseltvõetav disainer. Kuna mul ei olnud enne aafriklastega tööalaseid kokkupuuteid, oli see kogemus silmiavav. Ma õppisin kiiresti nautima nende julget maitsekeelt ja väljendusrikast rõivastiili, samuti sain ka aru, et õmblemise kvaliteet siin ja sealpool on ikka kaks täiesti erinevat lugu. Kuid Dami oli tubli ja mõne kuuga suutis ta ära õppida peamise: mida ootavad rõivastelt euroopa naised. Tänaseks on ta juba iseseisev disainer ja püüab oma loomingule küllaltki edukalt leida väärikaid kliente.

Pärast Damit tulid Aafrikast minu juurde õnne katsuma ka pika kleidiõmblemise praktikaga Dara ja Nora. Mõlemi kleite turustatakse väidetavalt ka Aafrika butiikides. Ka nemad särasid enesekindlusest kui oma esimesi kleite minu juhtnööride alusel õmblema hakkasid. Kahjuks ei olnud neis aga Damile omast õppimisvõimet ja peadselt tüdinesid nad tüütutest Euroopa õmblusnippidest - miks teha midagi keerulisemalt, kui saab ju ka siuh-säuh ja palju lõbusamalt!

Kuid vahepeal olin mina nende armsate neidude paremaks mõistmiseks uurinud läbi palju aafika moemajade lehti internetis, uurinud juurde, mida ja miks nad just nii teevad. Järeldus oli lihtne: Aafrikas on julge ja vinge moemaailm, mis teeb silmad ette enamusele riikidele oma värvide kasutamise julguse ja oskusega, ometigi on nad kinni jäänud ühte suurde väljakutsesse: toodete kvaliteet. Seda kinnitasid ka mitmed Nigeeria ja Ghana kohalikud moeedendajad. Niisiis on Aafrika moel täna sadu miljoneid mustanahalisi tarbijaid, peamiselt Aafrikas ja USAS, kuid Euroopas on sealseid tooteid müüki võtta veel vara.

Arusaadavalt küpses minus juba päris pikalt soov võtta nn aafrika mustritega rõivaste loomine omamoodi ise ette. Vahelduseks. Euroopalik stilistika ja kvaliteet ristatuna ehtsate ja naturaalsete Aafrika kangastega on olnud mulle mõnusaks mänguks viimased pool aastat. Ja see on olnud nauding! Mu lapsed teavad, et meie kodus pole ühtki vaba seina, sest erinevad kanganäidised on ehtinud neid minu inspireerimiseks kogu selle aja. Ateljees lebavad mul aga rullis kümned ja kümned põnevad kangad otse kõige kuumemalt mandrilt. Muudkui käin ja vaatan neid ja talv lükkub vähemasti ajutiselt kuhugi ähmasesse tulevikku.

Tunnistan, et lõunamaine, sh aafrika, india ja islami mood on minu nõrkuseks olnud pikalt. Nad kõik on erinevad, täis oma kultuuridele, traditsioonidele ja religioonidele omaseid elemente. Kuid neid rõivaid pole mõtet kopeerida ega sealt osta. Sest siinses tänavapildis karjuks nad liiga valjusti ja valesti.  Kuid  miks mitte neist energiat ammutada teisel viisl?! Miks mitte neid meie ellu sobitada neid ise kokku monteerides!

Kuigi olen tänaseks valmis õmmeldnud ka mitmeid kleite, siis selle pildiseeria tegime koos imelise fotograafi Terje Taltsiga vaid seelikutest. Kleidid jäävad ootama oma korda. Kõik need seelikud on hetkel ainueksemplarid, kuid vaikselt õmblen neid juurde. Ikka hobi korras, hinge kutsel! Kel süda samas suunas tuksub, võib tulla selga proovima. Parim ja kvaliteetseim kogemus on tagatud!

Soovitus: Aafrika mustrite ja värvikombinatsioonidega kleitide ja seelikute väljakandmiseks Eestis piisab vaid nende sobitamisest ühetooniliste pluuside, jm,  mis kandjas vallatu tuju loovad ja ta minu arvates isegi meie ülimalt raskekujulises kliimas korraks päikest nautima lennutavad. Ja mis võibki olla ühele naisele olulisem!?

11 asja, millega TARK naine arvestab enne rätsepakleidi või köösnerikasuka tellimist!

Kui keegi veel ei teadnud, siis on individuaalkorras riiete õmblemine väga ajamahukas ja kallis. Minu praktikas kulub keskmisele kleidile ja kasukale võrdselt 20-45h tihedat tööaega. Veel kolmkümmend aastat tagasi, mil poed olid kaubavaesed, oli nn iseõmblemine mõistlik ja isegi hädavajalik. Rääkimata eelmistest sajandistest, mil igal linnadaamil pidi oleme oma rätsep (nagu perearst tänapäeval). See aeg on möödas ja rätsepatööst on saanud LUKSUS vähestele! Kui te olete üks neist vähestest, kes siiski otustavad riideid eritellimusel õmmelda lasta, siis see on spikker teile.

1. Võtke aega oma soovide läbimõtlemisele. Mõelge enne rätsepa/köösneri juurde minemist võimalikult täpselt välja rõivaese, millest unistate (tegumood, materjal, kasutussagedus, värv, pikkus, jms.) ja pange olulised tegurid kirja. Kui te tahate midagi erilist, aga ei tea, mis see võiks olla, siis mõelge välja, mida see rõivaese teiega tegema peaks: kellele meeldima, mis tunde tekitama, kui mugav olema, kus kandmiseks sobima, jne.

2.       Konsulteerige inimestega, kelle arvamus teile loeb. Kui arvate, et loodav rõivaese peaks kindlasti meeldima mõnele teisele inimesele (abikaasa, sõbranna, ema, ülemus, vt), siis konsulteeriga ENNE rätsepa juurde minemist oma mõtteid kindlasti nendega. Kui te pole kindel, milline rõivaese teie paremini sobib, mis on moes, millised värvid ja kuidas mõjuvad, siis konsulteerige stilisti või disaineriga. Või pidage enne tellimuse esitamist nõu rätsepa/köösneriga.

3.       Rääkige disainerile/rätsepale oma ideedest ja taotlustest võimalikult avameelselt. Kõik ilus algab heast ja isikupärasest disainist. Hea disain nõuab pikemat mängimist ideedega, mille üks osa on teie subjektiive maailm. Mida vähem disainer teid tajub ja teist teab, seda vähem on ühistöö tulemus teie nägu.

4.       Pidage silmas: 90% õmblejatest ei ole ei rätsepad ega disainerid. See tähendab, et kui te pole ise tähelepanelikud, võite endale lasta kalli raha eest õmmelda rõiva, mis on maitsetu ja ka ei kaunista teie figuuri. Seepärast tasuks enne õmblemist pidada nõu mitme inimesega (soovitavalt professionaaliga) ja ka vaadata rätsepa varsemaid töid klientide seljas.

5.       Pange paika eelarve ja ande see teada disainerile/rätsepale enne protsesside algust. Sageli juhutub, et inimese unistused on suuremad kui eelarve antud hetkel teostada võimaldab. Seepärast oleks disaineril/rätsepal lihtsam teie unistusi täita, kui annaksite kaasa rahalised indikatsioonid. Minult tihti küsitakse Facebookis: palju maksaks kleidi õmblemine. Aga sellele ei saa vastata, sest osad imeilusad kleidid on nii lihtsad, et õmblemisele kulub 1-2h, samas võib vaid väliselt natuke erieva lõikega kleit võtta 10h õmblemist. Kui on teada eelarve, siis saab ka mängida konstrueerimisnippidega.

6.       Kulutage disainile aega, seedige variante rahulikult. Arvestage, et kui soovite korralikult istuvat rõivast, siis algab kõik disainist. Ja disain on ka töö – näiteks minul võib ühe toote väljamõtlemisele läbi erinevate ideede ülesjoonistamise kuluda 20 min kuni 2-3h. Vahel tekib lõplik idee 2 nädala jooksuliga päev natuke sellele mõeldes. Teen vähemalt 3-4 erinevat eskiisi, kaalun kliendi isikupära, värve, kasutusmugavust, moodsust, funktsionaalsust, jne. Tark klient võtab pärast eskiisidega tutvumist natuke aega, mõtleb, arutab, seedib. Ja alles siis otsustab!

7.       Ebakindlana ärge tellimust vormistage, sest nn töö käigus ümber tegemine ei tee head ei rõivale ega teie rahakotile. Kui tulete rätsepa/köösneri juurde, siis arvestage, et teid võidakse juhendada ja teile soovitusi anda, kuid tellimuse vormistate ja vastutate AINULT TEIE. Olles endiselt ebakindel, kipute töö käigus korduvalt ümber mõtlema ja sellega koos hävitama nii toote terviklikkust kui ka kurnama oma rahakotti. Mul on olnud näiteid, kus klient ühe kasukatellimuse käigus 5 korda ümber mõtles ja iga kord tuli teha 3-5h täiendavat tööd. Algse 900 eurose töö maksumuse asemel tuli tal tasuda 2250 eurot ainuüksi oma ebakindluse tõttu.

8.       Kui soovite soodsamalt, hankige materjalid ise! Enne konsulteerige disaineri/rätsepaga, sest erinevad kangad istuvad seljas erinevalt ja kaugeltki iga ilus kangas ei hakka seljas teid kaunistama! Miks aga ise materjalid otsida? Sest materjalide (kangad, lukud, nööbid, jms) leidmisele kulub märkimisväärselt aega. Kuigi tihti piisab 1h otsimisest, siis on mul olnud juhus, kus ca 30 eurose tellimuse tegemiseks tuli ainuüksi ühte konkreetset värvi kangatükki otsides poode mööda käia kokku üle 5h kolmel eri päeval. Selle jaltuskäigu maksab kinni klient. Täiendavalt.

9.       Nõudke rohkem proove! Tean, et meie seas töötab palju haltuura-rätsepaid ja köösnereid, kes õmbevad küll soodsamalt, kuid kelle põhimõtteks on kasutada vanu läbiproovitud lõikeid, mitte luua lõiget konkreetse kliendi jaoks. See võib sobida ühtedele, kuid paljudele mitte. Kui veel tehakse vaid 1 proov, siis on tõsine oht, et lahkute lõpuks „asjaga“, mis maksis terve varanduse, aga päris hästi ikka seljas ei istu. Või mis peeglist vaadetes vaimustust ei tekita. Minu töös umbes 10% on selliste vastselt mõnest moemajast väljunud tööde ümberõmblemine! Ainus viis fopaa vältimiseks on nõuda rätsepalt vähemasti 2-4 proovi, mille käigus kõik detailid paika saavad! Kallim aga tulemuslikum!

10.   Kui miski häirib, siis kindlasti rääkige sellest rätsepale KOHE! Kui te alles viimases proovis oma kaua vaevanud murest räägite, võib see tähendada, et kleidile või kasukale kulutatud 20-30h tööd tuleb suures osas uuesti ette võtta. Sellisel juhul küsib enesest lugupidav rätsep teilt kindlasti raha juurde ja ka aega läheb palju kauem.

11.   Tööd vastuvõttes tehke sellest sündmus. Me elame ajal kui inimesed jooksevad ühest poest teise ja haaravad sealt kaasa riideid. Rätseparõiva kättesaamine peaks olema sündmus, sest olete sellele kuluatnud palju tunde ja energiat. Soovitan, et tehke pilte ateljees ja kodus, kutsuge külla sõbrad-sõbrannad ja esitlege oma uut „kaaslast“. See on olnud suur loominguline töö, mis väärib rohkem tähelepanu kui üskõik milline H&Mist möödaminnes korvi visatud kudum.

PILDIKESI MINU ESIMESEST JAHILKÄIGUST ehk kuidas ma sain põdranaha pisiku!

Viimane nädalavahetus oli suur seiklus, sest sattusin esimest korda päris jahile. Koos sajakonna naisjahimehega.

Pilt1. Kõik sai alguse, kui üks minult vesti tellinud kliente (Triin Roostfelt) rääkis, et juhib jahinaiste seltskonda ja neil peagi tulemas kaks jahti. Esimene Haapsalu juures ja teine Viljandimaal. Et olen juba ammu unistanud jahilkäigust, siis otsustasin haarata võimalusest.

Pilt2. Kõik ei läinud siiski nii nagu plaanitud, vahetult enne esimest jahti läks katki mu Suzuki tagakumm. Ja sellele autole rehve leida on Eestis võimatu. Jäin mõneks ajaks jalanaiseks. Ning keegi jahinaistest väidetavalt Tallinnast Haapsallu ei sõitnud. Esimesest jahist jäin seega ilma!

Pilt3. Vahetult enne sellel nädalavahetusel toimunud Viljandi jahti oli lootus suurem, kuid auto ikka veel ei veerenud. Mulle teatati, et keegi Tallinnast autoga ei lähe ja ka ööbimiskohti pole. Olin väga kurb, sest Tapa tagant läbi Tallinna kella 7ks Lõuna-Eestise jõuda tundus ilmvõimatu. Õnneks astus ateljeesse sisse teine klient (Elina Virro), kes rääkis, et läheb ka ise suurele naiste jahile. Lubas aidata mind transpordiga ja helistas kohe inimesed läbi. Olin õnnelik, et lõpuks hakkab ka mul vedama.

Päev enne väljasõitu otsustas mu Nokia aga maha kukkuda ja nii õnnetult, et jäin ka telefonita. Kellelegi helistada ei saanud ja keegi ka mulle mitte.Lootsin vaid, et kokkelepitud ajal mulle järgi tullakse! Laupäeva hommikul kell 6.00 olin ateljee uksel valmis, punased kummikud jalas ja ootasin Hegnet, kes on jahinaiste üks eestvedajaid ja kes sõitis mulle spetsiaalselt järgi Sauelt. Ja pikkade valgete juustega Hegne tuligi!

Pilt4. Sõidu käigus selgus, et me siiski ei sõida Viljandisse, kuhu oli mind kutsunud teine jahinaiste eestvedaja Triin ja kuhu enda arvates suundusin. Tuli välja, et jahinaised on otsustanud pidada samal päeval sama ajal kahes eri kohas jahte. Ja mina sõitsin hoopis Põltsamaale! Miks neid üritusi kahes kohas teha samal ajal, pole enam minu asi. Ilmselt kellegi intriigid.

Pilt5. Jahihommikul kogenesid ca 80 naist 2 GPS seadmetega varustatud jahi-taksikoera ja üks jahilaika koosolekule, kus jagati teavet „mida tegema hakatakse“. Jaguneti kaheks grupiks: loomade ajajad (ka mina) ja laskjad.

Pilt6. Meid viidi autode ja bussiga metsa. Ajajad seisid tee peale, meid oli nii-nii palju. Ootasime käsklusi. Mets algas kraavist, mis oli vett täis. Ja selle taga soo. Ja mul olid lühikesed, 30cm säärega punased linnakummikud:). Et mitte kohe märgade jalgadega alustada, hankisin kõrvalmetsast suure pulga, et sellega üle kraavi hüpata. Sealt algaski soo. 

Ja siis ma unustasin kõik muu: jah, ma kõndisin nagu ka teised ajajad edasi ca 100m vahedega ja hõikasin valjul häälel „Ohhoo, heia-heia“, vms, mis pidi loomi meist laskjate suunas ehmatama, kuid MINU TEGELIK TÄHELEPANU oli juba 90% soosamblikul. Ohh, need värvid, mida sammal endas sügisel kannab!!! Ma polnud midagi sellist näinudki!Ma võtsin fotoaparaadi ja muudkui pildistasin ja pildistasin.

Pilt7. Pärast sood algas paks mets, kus puude vahe oli kohati 0,5-1m ja kus pikas rohus sumades tuli küünarnukkidega teed teha, et üldse edasi pääseda. Mõtlesin, et seal pole vist ükski inimene enne mind käinud. Mingil hetkel oli murdunud mu kepp ja varsti kaotasin ka fotoaparaadi objektiivi katte! Aga tunne oli mõnus. Liikusime muudkui edasi ja metsas nii vasakul kui paremal polnud näha kedagi. Kusagilt kaugelt kajasid vastu naiste hõiked: ohhoo-ahhoo, heia-heia!

Pilt8. Ja siis kõlas esimene pauk. Ja mõne aja pärast veel teinegi. Suurt tulistamist ei olnud. Mingil hetkel, nii umbes 1,5-2h tunni pärast jõudsime kohta, kus kõik ajajad pidid seisma jääma, et mitte püssikuuli ette jääda. Seisime ja vahetasime kogemusi: kes oli näinud haavatud looma, kelle koer ei olnud tagasi tulnud (ilmset märk, et oli haavatud looma leidnud). Meile anti süüa. Pidi olema hernesupp aga ühtki hernest ma sealt ei leinud, pigem odrasupp lihaga. Maitsev. Mustikasuppi ma kahjuks proovida ei jõudnud. Seniajani ei teadnud me midagi sellest, kas ja kui palju loomi on eespool lastud.

Pilt9. Pärast söömist pidi viidama meid autode ja bussiga teise metsa. Tegin pilte ja  ..ups... nägin kaugelt vaid bussi tagatulesid! Pöördusin Hegne poole, et edasi saada. Temal kõrval seisis abivalmis jahimees, kes kutsus oma autosse. Rahunesin ja tegin pilte edasi. Ja äkki polnud ka enam seda autot. Olin teist kord maha jäänud! Oli vaid viimane sõiduauto veel, palusin end peale võtta ja mind viidigi ajajate juurde.

Pilt10. Järgmine mets oli hoopis teistsugune. Veelgi hullem: mets, kõrged mättad ja soovesi kõik üheskoos! Läbi pääseda tundus võimatu! Suure raskusega liikusin edasi, kukkusin korduvalt, jalad ja kogu keha olid märjad, kaamera samuti. Kaotasin oma punase jahivesti. Ja kui see kõik lõppes , sattusin väikesele aasale, mis oli nagu muinasjutus. Suured-suured hallikad-valged seened ümber puude ringis. See OLI NII ILUS! Haarasin kaks hiigelseent kätte ja liikusin edasi. Tahtsin teada, kas nad on söödavadJ. Minust lippas mööda üks hallikas nunnu jänes. Peagi nägin ka paksu tagumikuga kitse, kes liikus meile vastu. Ilmselt põgenes püsside eest!

Pilt11. Metsast välja sai jälle vaid üle kraavi, mis 2 m lai ja vett täis.Arutlesin, kuidas saada üle, kuid üks jahimees õnneks aitas. Viskas 3 palki maha ja kõndisin neist üle! Keegi naistest oli leidnud metsast põdra sarved ja oli leiu üle väga õnnelik.

Pilt12. Kui meid 3-4h jahi lõppedes taas kuhugi veeti, ootasid meid seal juba laskjad ja sel päeval oma elu lõpetanud loomade korjused: kahte metssiga hoiti autos, et mitte riskida saekatku võimaliku levikuga, isegi kummikud pidime desinfitseerima. Kolm põtra oli pandud lebama heinamaale. Uurisin neid hoolikalt nagu väike laps. Minu professionaalse tähelepanu köitis just noore põdravasika karv, mis erines vanast põdrast ja mis lausa kutsus endast midagi õmblema. Tegin endale hoolikalt selgeks ka põtrade anatoomia, aega selleks oli.

Pilt13. Mul ei lähe vist iialgi meeles vaatepilt, kuidas jahikoer laika hinge heitnud põdra ees seisis ja ahnelt tema nina lakkus. Lakkus vist täiesti tühjaks kõigest, mis sealt saada oli.

Pilt14. Kuigi ma ju püssipauke vaid kuulsin aga ei teanud midagi rohkemat, kes ja mida laskis, oli huvitav kuulata seltskonnaga kaasas käinud Moskva Jahi-TV reporteri kommentaari. Kõige rohkem pani teda imestama meie Eesti jahinaiste diplomaatilisus. Nimelt on püssiga jahinaistel ära jagatud nede eest olevad koridorid, igaühel oma. Korraga oli puude varjust hüpanud välja põder ja kaks naist tulistaid teda samaaegselt. Siis juhtunud aga midagi, mis moskvalastele pähe ei mahtunud. Üks jahinaine pakkus teisele: võta, see põder on sinu lastud, ta asus sinu maal. Teine aga vastas: ei võta sina, sa seisid talle üks samm lähemal! „Millised intelligentsed jahinaised,“ imestas moskvalane veel sel õhtul mitu korda seda lugu rääkides.

Pilt15. Mina sain öömaja Põltsamaa kiriku majutusasustuses. Seal oli mõnus ja privaatne. Leppisime kokku, et Hegne tuleb mulle järele järgmisel päeval pärast kell 12 algavat koosolekut. Kuna mul telefoni polnud, siis ootasin kannatlikult kella kolmeni. Kedagi ei tulnud. Vist unustati mind jälle maha, mõtlesin. See oli siis kolmas kord sel päeval. Ja seadsin sammud bussijaama poole, et Tallinna sõita. Juhtus aga nii, et buss, mida ootasin laskis minu ees seisnud inimesed peale ja siis teatas bussijuht, et rohkem kohti pole. Jäin maha ka bussist ning pidid veel tund aega ootama;)

Pilt16. Kindlasti tahan ma veel minna jahile, ja mitte vaid ajajaks. Olen lasknud vibu 7 aastat ja miks mitte hakata just vibuga väikeloomadele jahti pidama. On, mille üle mõelda. Sest jahinaised olid kõik väga toredad. Kuigi mõtlesin neil päevil korduvalt loomada küttimise eetikast (aeg-ajalt ikka ärkab ka minus loomakaitsja), siis needsamad jahinaised oma humaansusega panid mind uskuma, et jahti on vaja ja seda saab pidada ka nii, et loomi ei piinata. Selleks püütakse esimene lask kohe pähe tabada. Kõik need naised armastavadd loodust ja loomi reaalselt, keegi ei pidanud jahti tapmislõbust.

Pilt17. Küsisin jahil peaaegu vistt kõigilt, kas keegi teab kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks kunagi põdranahast midagi omale selga õmmelnud. Mind vaadati natuke kaastundliku pilguga ja tehti teist juttu. No kes siis midagi nii hullu enne kuulnud on: põdral nii paks nahk, lühike ja inetu karv, jne.

Aga mina märkasin juba oma esimsel jahil, et just põdravasikast saaks teha midagi täiesti erakordset ja stiilset. Näiteks jahimeste vesti. Jah, seda tuleks teiste karusnahkadega kombineerida, võib-olla õhemaks lihvida. Kuid karva enda efekt on super! Kui keegi mulle pargitud põdranaha toob, siis tõestan selle väite paikapidavust kindlasti. Kas aga toob? Seni ju visatakse kõik tapetud loomade nahad lihtsalt minema kui väärtusetud....Jään lootma, et saan lähiajal ka ühe põdranaha vesti õmmelda!

Minu metamorfoosid

Kohvikute päeva nautimas. Tapal. Suvi 2015

Pole ammu midagi kirjutanud. Üheks põhjuseks, et olen viimase poole aastaga palju muutunud. Kummalisel kombel on see juhtunud väga kiiresti, sageli ei tunne ennast enam isegi ära. terve elu linnas elanud Ilonas on saanud kogu hingega maainimene. Mõni küsib, et kas igav ei hakka. Nalja teete!!!

Nelijärvel suplemas, peaaegu iga päev2015 suvel

Alguse sai kõik siis kui otsustasime veebruaris osta korteri Vahakulmusse 1989 aastal ehitatud kolhoosiaja lõpu kolmekorruselise kortermaja 3-korrusele. 4-toalise ja kahe rõduga korteri, mille hinnaks uskumatu 900 eurot, algne otstarve pidi olema „asjade ladustamine“. 

Meie "kolhoosimaja" Vahakulmus, Ja oma väligrill,.

Nimelt kogub mu abikaasa nõukogude ajast pärit asju, mida meil on mitme korteri jagu. Kuid jõudes kohale, hakkas mulle seal nii meeldima, et juba maikuust elasime vaid Tapa vallas ja käisime sealt Tallinnas tööl.

Tallinna kodu, mis asub minu ateljeest 150m kaugusel, jäi tühjaks! Tõsi, „kolhoosikorteri“ sisustamine jätkub veel ilmselt aasta, sest kõik nõukogude „rämps“ vajab sobilikku paigutamist!

Minu noorema tütre Sunglill Tigrina tuba, KÕIK on vaid nõukogude ajast, nagu ka teistes tubades.

Tigrina, vaade rõdult Moe suunal

Vaade rõdult 

vaade rõdult

Ma poleks ilmaski ette kujutanud, et see korter seal ei-tea-kus, 6km Tapalt Tamsalu poole, käivitab muutuste ahela minus endas. Muide, ka 2km kaugusel asuv MOE piirutusetahas paistab aknast kätte ja tuletab pidevalt meelde, et ma moega tegelemist ei unustaks.

Zoomitud vaade rõdult Moe Piiritusetehasele 2km kaugusel

Lõpmatu avarus, mis vaatab vastu meie akendest, põllud, põllud, ja põllu tagused metsad, kahes suunas vaadates lehmakarjad. Hommikul kireb kõrval talus kukk. Pääsukeste pesasid on meie rõdude kohal lausa mitu, imeline võidukihutamine taevalaotuses hommikust õhtuni. Kurepesa akna all. Valgejõgi ja paisjärv aknast näha. Punased moonipõllud, kollakad maisipõllud, jne. Olen terve suve korjanud ravimtaimi, mille vastu pole kunagi varem suurt huvi tundnud –  nurmenukkude, naistepuna, angervaksa, jpm väljad lausa neelavad mind endasse!

Tapa taga ravikummelit korjamas

Nurmenuku väli Vahakulmus

need põllud ajavad hulluks, pea iga kord peatan auto..:)

Moonipõld meie kodust 1km

Ja lisaks on meie nooremad lapsed saanud terve suve elada mitmekesist maalaste elu, Täiega!

Melody-Rose armastab tigusid ja vihmausse ja konni. ja nendega poseerida

Üks suvepäev Kõrvemaal

Lisaks avarale vaatele ja loomadele-taimedele asvatasin taeva. Olen ammu tundunud huvi kosmose, kuu ja tähtede vastu, neist palju lugenud. Kuid nüüd sain omale ka fotokaamera, millega seda kõige jäädvustada. Pea iga öö, umbes 2 kuud järjest, veetsin 2-3h oma rõdul, kaamera ja statiiviga ja vaatasin ning filmisin. Kummalised liikumised, valguse mäng, virmalised, uued ja uued avastused iga kord. Paljud tähed on saanud juba omamoodi sõpradeksJ. Mees ja lapsed on juba päris kurjad!

nii näeb välja kuu meie rõdult)

..ja nii teiselt rõdult

Loomulikult käib maaelu juurde ka naaberfarmi rasvane ja maitsev piim, mida ostame 3l 1 euroga. Ja talumunad ning kitsepiim. Ainus mure, et hommikul ei taha kuidagi enam linna sõitaJ. Kuigi see polegi nii kaugel: 100km. Rattaga sõidan 20 minutit Tapale, sealt rongiga 50 minutit Kitsekülla. Ja rongid on tänapäeval puhatad ja mugavad, istun ja joonistan vagunis loksudes eskiise.

vaade rõdult lehmakarjale, kelle piima ka joome

Lisaks looduse ja tähistaeva vaimustusele olen ka senisest rohkem süvenenud oma esivanemate pärandisse. Kui varem vaid araablastesse ja islamisse, siis nüüd ka üha rohkem juutide tegemistesse. On ju need kaks Aabrahami järglastest vihavaenlasteks kasvanud rahvast tänu minu kahele vanaisale minus rahu sõlminud! Mind innustab palju, mis on seotud araabiamaa kultuuriga, sest vaenule teed sillutav religioon ise jätab kahjuks soovida. Kuigi mu vanaisa isa Hadzi Abdulla Abdullajevic Abdullajev oli islami kõrge vaimulik- imaam. Aga mulle meeldivad muusika, mood, inimeste tagasihoidlikkus. Jah, ka islamimaailmas on olemas oma mood, ja see on väga põnev! Usun, et ka eestlastel on sealt palju õppida.

rätikumoodi harjutamas

Kuidas see kõik on mõjutanud minu tööd? Jah, muutusi on. Aga nendest edaspidi. Märksõnadeks on „pearätikud“ ja „islamimaailma parima moe sobitamine Eesti naiste ellu“.  Võin salduskatte all mainida vaid, et olen pearätikute kandnud kogu elu ja nüüd süvenesin täiega nende võlumaailma detailidesse. Seda muuhulgas tänu poliitikute soovile islami riietus ehk burkad keelustada.

Olen rätikute sidumisi nüüdseks kaks kuud harjutanud ja oskan neid riduda vähemasti 30-40 eri viisil. Kuid eesmärgiks on lähiajal vähemasti 100-200 sidumisviis selgeks saada! Islami mood on just rätikute alal väga rikas.

Ja nüüd siis juba täiel hool taas tööl kasukaid ja veste õmblemas!

nii ma hommikuti tööle sõidangi...

valik karusnahku meie ateljees

aga selle lux hõberebase kasuka panime just müüki