 |
| mina oma selle talve hõberabase"papahas" |
Ma ei tea miks, kuid sel talvel on mul kõige rohkem tööd kulunud
just vanade klassikaliste, vanamoodsate kasukate ümbertegemisele. Midagi pole
teha: vanasti olid kasukad suured, rasked ja lohvakad, tänapäeva naine tahab
lühemat, kergemat ja taljesse hoidvat. Ja miks osta uut, kui ka vanast saab
teha täitsa moodsa rõiva!
Kuigi ka karusnahk pole igavene ning kui teda umbselt hoida,
muutub mõne aastaga paberiks ja ümberõmblemiseks sobimatuks, olen alati leinud
viisi, kuidas ka kõige keerulisemate kasukate omanikke redisainiga rõõmustada:
see tähendab naha ülekleepimist, niisutamist, jpm, kuid väärib pingutust. Klient hoiab
kokku suure hulga raha, mõned loomad saavad kauem elada ja kapp saab kasutult
ruumivõtvatest asjadest tühjemaks.
Olen alati eelistanud farmiloomadele vabas looduses
jooksvate loomade nahkasid, pidades nende kasutamist eetilisemaks. See on minu
enda „kiiks“, sest minu abikaasa arvab täpselt vastupidi, pidades loomade elu vabas
looduses armutuks virelemiseks, samal ajal kui Ameerika ja Taani karusloomafarmides
elatakse tänapäeval peaaegu nagu loomaias. Olgu sellega, kuidas on, aga äraviskamist
ootavatele vanadele kasukatele uue elu sisse puhumist pidasin lausa
üllameelsuseks. Seniks kuni...
...pidasime väikest kirjavahetust Eesti Loomakaitse Seltsi aktivistidega,
et saada teada, kuidas nemad vanade kasukate ümberõmblemisse suhtuvad. Oma
üllatuseks saime väga viisaka kuid kategoorilise vastuse: igasuguse karusnaha,
nii metsaloomade jahtimisel üle jääva
karusnaha kui aastakümneid kapis seisnud kasuka kandmine, olla taunimisväärt.
Põhjus olla selles, et see tõstvat karusnaha populaarsust ja populaarsus
omakorda suurendavat nõudlust ja loomakeste
piinamist farmides.
Ausalt öeldes selline arvamus mind ehmatas. Äkki peakski
kõik vanad kasukad ära viskama, selle asemel, et ümber õmmelda ja selga
panna???
Veidi rahulikumalt järgi
mõeldes sain aru, et kogu lugupidamises
loomakaitsjate vastu, pole neil tublidel inimestel ilmselgelt heade kavatsuste
juures pähe tulnud, et sellesama loogika alusel oleks täiesti taunitav ka
kunstkarusnahast toodete kandmine, mida ometigi nende aatekaaslased kogu
maailmas alternatiivina propageerivad. Nimelt ei tee suurem osa inimesi visuaalse
vaatlemise kaudu (minu kogemuste põhjal)
kvaliteetsel kunstkarusnahal ja päris karusnahal vahet! Seega on paradoksaalsel
kombel tõde, et ka kunstkarusnaha kandmine suurendab karusnaha populaarsust ja
nõudlust karusnahast toodete järele. Ja see omakorda mõistagi suurendab ka
nõudlust farmiloomade järele, kui järgida sama loogikat.
Otsustasin, et vigase loogikaga faktoloogiat pole mõtete tõsiselt
võtta ja vanade kasukate ümbertegemist tuleks siiski pigem soosida – kui
inimene tahab kanda sooja ja ilusat karusnahka ja tal on võimalus selleks jätta
mõni loom pikemalt ellu, siis on see ju kokkuvõttes tore! Seda enam, et ka
globaalne moemaailm on 90-ndate supermodellide poolt etendatud „alasti
karusnaha vastu“ spektaaklist juba ammu tüdinud (see juhtus, kui igast viiest
karusnaha vastu ülesastunud staarmodellist jäi hiljem neli piltnikele karusnaha
kandmisega vahele).
Kui teil mõni kasukas kusagil seisab ja te ei tea, mis
temast saab, tooge ja näidake mulle! Võib juhtuda, et saate omale suhteliselt
soodsalt sellise kasuka, vesti või mütsi, mille tõttu kõik sõbrannad teid
kadestama asuvad!
Pildivalikut minu poolt vanadest kasukatest redisainitud rõivastest näeb siit:
