Tänu Püha Theotoniuse Kuningliku Vennaskonna
heategevuslikule õhtusöögile Sankt-Peterburgi uhkes Vedenski hotellis oli
mul üle-eelmisel laupäeval-pühapäeval
esmakordselt võimalus väikest osa oma karusnahast rõivastest (2014/2015
valminud töödest) Peterburi eliidile
esitleda.
Ma ei saa veel siiamaani väga täpselt aru, mida see
Hispaania-Portugali-Gruusia taustaga Vennaskond või Ordu endast kujutab, kuid
nende ettevõtmised on suurejoonelised ja tänuväärsed. Olen koos nendega ka
varem veini joonud ja kultuurilisi elamusi nautinud.
Seekordne Peterburi sõit tuli väga lühikese etteteatamisega
ning seetõttu toimus kõik ettevalmistuseta. Nn käigu pealt. Heategevusõhtusöögil
osales lisaks minule veel andekas lilleseadja Tatjana Otsabrik. Eestist, meie lõbus naistegrupp
oli aga kokku ligi 20 inimest.
Lisaks portugaallastele-hispaanlastele ning
Venemaa esindajatele oli kohal ka mitmeid teisi inimesi: Vennaskonna tänumedal
omistati näiteks tuntud Vene-Prantsuse naiskirjanikule Elena Zolile, kes muuseas on Gerard
Depardieu naaber ja suur sõbranna ja teadis rääkida lõbusaid lugusid Gerardi armastusest
Vene köögi vastu.
Minu väike esitlus läks kenasti, kuigi kohvrisse oli
mahtunud vaid 7-8 tagasihoidlikku eset.
Üle pika aja nägin ka Peterburis Tatjana Ivanovat, kes on tuntuim ja mõjukaim
moeblogia Peterburis ja kes eelmisel aastal ka minu ateljeed Tallinnas külastas
(sealne moeelu on palju värvikam kui meil ja ka staare mustmiljon, seepärast on
sellised kontaktid alati väärtuslikud). Ja muidugi ootasid mind juba ees ja
olid terve sõidu vältel mu käteks-jalgadeks mu kaks head sõbrannat: vanatädi tütretütar Julia Babushkina ja Peterburis tegutseva
PR-firma omanik ja juht Natalja Penkina.
Kui veel meenutuda hommikuni kestnud peo säravamaid hetki,
siis oli selleks kindlasti huvitav kihlvedu Moskva Spartaki jalgpalliklubi
noortemeeskonna juhiga: öösel shampust juues rääkis ta, et oli kaamerate ees lubanud oma juuksed maha ajada, kui järgmisel päeval Perburi Zenitil
nende meeskonda võita peaks õnnestuma. Mina aga lubasin siis omakorda, et kui nad võitma peaks ja ta juba juuksed maha ajab, siis õmblen talle erilise karusnahast mütsi. Järgmisel
päeval võitiski Spartak Zeniti 3:0..ja klubi juhil tuligi juuksed maha
ajada...mul aga tuleb sügiseks midagi põnevat sinna peanupu otsa asemele mõeldaJ
Väidetavalt oli see heategevusõhtusöök väike ettevalmistus
suuremaks sügisel toimuvaks gaalaks Moskvas. Mis saab mul olla selle vastu, et Püha
Theotonius, kes väidetavalt sündis aastal 1082 ja oli suurim Portugali usuelu
reformija ning esimene katoliku pühak sealmaal, aitab väikesel Eesti köösneril
maailma näha!
PS: erinevalt Aivar Riisalust, Kristina Ojulandist või dr.
Vassiljevist mina Püha Theotoniuselt katolikumaigulist rüütli- või aadlitiitlit
ei soovi. Esiteks oli minu vana-vanaisa
Aserbadzaanis kõrge islami vaimulik – imaam, kes
ilmselt katoliku pühakutega liiga lähedast läbikäimist ei tervitaks. Teiseks
olen ma igasugusest aadliteemast üsna väsinud, sest ka minu abikaasa on pärit parunite ja vürstide aadlisugupuudest, mis
valitsesid kunagist Transilvaaniat ja ta armastab
sellega (et teab oma sugupuud kuni 9.sajandini tagasi) aegajalt uhkustada. Minu jaoks pole aadliseisusel suurt väärtust, veel
vähem isehakanud aadlilJ.
Kuid head teha, inimesi tunnustada ja omavahel kokku viia on alati tänuväärt!
Aitähh Sulle, St. Theotonius! Ja kohtume veel:)
