8 põhjust, miks karusnahk 21.sajandil come backi teeb!

Ma mäletan, et veel paari aasta eest ei julenud ma võõrastale inimestele end karusnahadisaineri või köösnerina tutvustada, sest kuigi tegu ühe vanima ja lugupeetuma elukutsega maailmas ning Eestiski, siis reaktsioonid olid ettearvamatud. Kes ehmatas ära, kes sosistas, et ta väga armastab karusnahku aga ei julgeks kunagi kanda, kes küsis kaastundlikult, kas mulle veel tänaval või kodus pole kallale tuldud.  Kuid siiski on karusnahavastasus olnud Eestis  võrreldes Skandinaavia, Inglismaa või USAga võrreldes marginaalne ilming. Sealmail on köösnerid ja karusnahaateljeed olnud pideva loomakaitsjateks maskeerunud aktivistide märklauaks. Kord võisid tänaval saada värvipotiga üle kallatud, kord tungiti lihtsalt kääridega kallale. Poode ja salonge pandi põlema, rüüstati, aknaid loobiti sisse.  Mõistagi ehmatasid aktivistid ära hulga inimesi, kes loobusid karusnahka kandmast või hakkasid seda kandma karv sissepoole, et mitte silma torgata. Viimane ilming iseloomustas ennekõike alalhoidlike soomlaste-rootslaste moetrende.

Ei saa öelda, et see kõik on möödanik, kuid päris kindlasti võib väita, et viimasel paaril aastal on inimeste peades toimunud oluline nihe, mida ei saa panna ühegi kampaania arvele. Kui küsida, mis on viimaste aastate suurimaid moetrende maailmas, mis jätkab kasvamist ka sel ja järgmisel aastal, siis tuleb tõdeda, et selleks on just karusnaha kasutamine moetööstuses. Nii müüginumbreid kui maailma tippbrändide ja moeloojate ülesastumisi järgides pole enam kellelgi kahtlust: paar aastakümmet kestnud loomakaitseaktivistide ajuloputus on oma jõu kaotanud ja asendunud dogmaatikute raudsest sildistamishaardest välja murdnud veelgi jõulisema karusnaha kummardamisega.  Vaid mõned faktid: 2013/2014 müüdi maailma oksjonitel üle 87 miljoni naaritsa karusnaha, mille väärtus ca 3 miljardit eurot. Viimaste uuringute järgi ulatus erinevate karusnahkade käive möödunud aastal enama kui 35 miljardi euroni. Suurimateks tootjamaadeks Hiina kõrval ka näiteks Soome, andes kahepeale kokku  91% kõigist müüdud rebase karusnahkadest (kokku ca 8 miljonit tk).  Metsloomade püüdmine püüniste ja püssidega on samuti teinud suurt võidukäiku nii Põhja-Ameerikas kui Euroopas.

Kuid mõju saab mõõta ka teistmoodi: eelmisel aastal sisaldas enam kui 60%  kõigist Briti catwalkidest karusnahka, tänavusel New Yorki moenädalal ületas see osakaala juba 70%.  Rahvusvaheliste moetundengite töödes on viimase paari-kolme aastaga karusnaha kasutamine kasvanud üle 50%.

Alles eelmisel kuu teatas üks maailma moeikoonidest Karl Lagerfeld, et kavatseb tähistada oma 50 jubelit Fendi moebrändi heaks töötamisel luksusliku karusnahkse etteastega, sest tema jaoks võrdubki Fendi kaubamärk just värvirikka karusnahaga.

Et Eesti on moe mõttes maailma tagahoov, siis siin neid trende nii kiiresti ei märka, kuid treenitud silm suudab pisimuutusi siiski tuvastada.

Tavainimesele jääb ehk selgusetuks, miks on see nii? Miks omas üheksakümnendatel maailma tippmodellide poolt toetatud edukas loomakaitsjate  (PETA) kampaania, kus Naomi Campbell, Kate Moss, Elle Macpherson ja Cindy Crawford end plaktitel alati kiskusid ja sellega oma karusnaha vastasust sisendasid, sedavõrd lühiajalist mõju? Miks ei ole pöörumatute ja ainuõigetena tundunud tõekspidamised, mis kuulutasid lõppu farmiloomade pidamisele ja suunasid karvasõpru kunstkarusnaha radadele, jäänud kestma?

Põhjuseid näen isiklikult mitmete asjaolude kokkulangemises.

1.       Karusnahavastasus oli rajatud pooltõdedele. See on üks suurimaid probleeme, et tegelikult pole karusnahavastastena raha eest üles astunud vapiloomad kunagi olnud põhimõttelised karusnaha vastased. Oma jõulise kampaania devalveerisid needsamad modellid järgnevatel aastatel oma uhketes karusnahaksetetes  erariietes piltnikele vahele jäädes või suisa karusnahabrändide tooteid reklaamides. Ünsa ruttu sai ka selgeks, et kui karuslooma farmidele seatud nõudmisi suurendada ja tagada loomadele nn inimväärsem kohtlemine, siis ei erine nende elu suuresti loomaaedade tingimustest. Loomakaitsjate poolt innukalt jagatud videod sellest, kuidas vaeseid loomakesi farmides piinatakse,  osutusid 20-30 aasta tagusteks peamiselt Hiinas üles võetud kaadriteks, mil polnud kaasaja Euroopa ja Ameerika farmindusega mingit pistimist.

2.       Inimesed ihkavad siiski naturaalset enam kui sünteetilist. Kuigi loomakaitsjad on püüdnud kogu aeg väita, kuivõrd palju parem on kanda kunstkarusnahka, on inimesed aja jooksul veendunud vastupidises:  kunstkarusnahk on kole, ta ei pea sooja, on 100% sünteetiline ja kahjulik kanda ning on ka kaugel rohelisest arusaamisest – ta laguneb maapinnal ca 130 aastaga.

3.       Looduslik on alati piiratum ressurss, mis muudab ta hinnalisemaks ja ihaldusväärsemaks. Ükskõik kui palju me ka ei tahaks, hinnatakse siiski enim asju, mis on kättesaamatumad. Karusnahk on naturaalne ressurss  ja seega alati hinnalisem kui mistahes keemiakombinaadi looming. Naturaalne on ka ilusam, loomulikum ja esteetiliselt mõjusam. Ja kui sul on raha, siis oleksid sa rumal, kui sa ei saaks omale lubada just seda kõige-kõigemat.

4.       Kliima soojenemine pole karusnaha vajadust veel suutnud kaotada. Sageli on loomakaitsjatelt kuulda, et „me ei ela nii külmas kohas, et peaksime end loomanahkadega katma“. Pikka aega arvasidki inimesed, et kohe-kohe kliima soojeneb ja enam nahku tõepoolest tarvis ei lähe. Kuid ühel päeval sai sellest ootamisest kõrini, sest külma ja niisket ilma jagub tänapäeval varasemast rohkem nii Milaanosse, New Yorki kui Londonisse, Stockholmist rääkimata. Ja kui sa ikka oled korraliku karusnahast vesti või kasuka selga pannud, siis seda mõnu on väga raske millegagi asendada.

5.       Loomakaitsjad on noored elukogenematud inimesed, kes sageli protestivad protestimise pärast. anti-fur kampaani tänaseks sisuliselt naerualuseks on muutunud. Karusnahavastased aktivistid on reeglina 15-22 aastased neiud, kel elukogemust ja asjadest arusaamist napib. Isikliku kogemuse põhjal tean, et osad neist ei tea midagi ei loomade aretamisest ega sigimisest ja kujutavad ette, et kui vaeseid loomi farmides kasvatada ja surmata, siis lõppevad nad ruttu ja lõplikult otsa!  Pole ime, et nende aktivistide tegude tõttu peavad paljud inimesed karusnahavastseid sisuliselt fashistideks.

Isiklikult arvan, et siia võib olla maetud peamine põhjus, miks nii edukalt alanud

6.       Erinevate loomade silmakirjalik eristamine. Miks ei protsesti loomakaitajad Aivar Pohlaku lambavestide vastu, küll aga kipuvad kallale rebasevesti kandjatele? Karl Lagerfeld on korduvalt intervjuudes öelnud, et niikaua kuni inimesed söövad loomade liha ja kannavad nahast kingi, ei saa ta üldse aru, miks olla karusnaha vastu. Just siin on veel üks oluline paradoks, mis karusnaha taas esile kergitab: me kõik tarbime nende lehmade, sigade, lammaste, kanade ja kalade liha, keda on kasvatatud 100% vaid tapmise eesmärgil ja me peaaegu me kõik kanname pükstel nendesamade loomade nahast tehtud vööd ja jalas kingi. Ja mis kõige kumamalisem: seda teevad ka suurem osa veendunud loomakaitsjatest. Kas pole siis naljakas, et me eristame lehma ja rebast vaid seetõttu, et üks on karvasem?

7.       Loomakaitsjate ründeplatvormide nurgakivi murenemine. Siinkohal pean silmas väidet, miks ei tohiks kanda  ei vana ega uut karusnahka. Nimelt suurendab see loomakaitsjate sõnul üldist nõudlust karusnaha tarbimise järele, mis omakorda suunab üha rohkemate loomade piinamise ja tapmiseni farmides. Sellel kaua ja kõlavalt helisenud väitel on aga üks põhiline viga: 90% inimestest ei suuda kaugemalt kui 1 meeter eristada kunst- ja naturaalset karusnahka! Kuid nad ei suuda ka eristada tavalist kunstnahka pärisnahast! Ning isegi kingi või kasukat käega katsudes ei suuda üle poolte inimestest öelda, mis on päris ja mis võlts. Seega - ka kunstnaha ja kunstkarusnaha kandmine suurendab nõudlust loomade tapmise järele.  Kunstnahka on aga loomakaitsjad just sobiva alternatiivina reklaaminud.....

8.       Moetööstuse tupikseis: igavaid ja siledaid asju sai liiga palju. Lõpetuseks pole vähetähtis ka see, et ilma karusnahata, mille autoriks on loodus ise oma liikide ja värvide mitmekesisuses, muutus moemaailm liiga siledeks ja igavaks. Ja niipea kui saadi aru, et vaja on midagi uut, hinnalisemat ja naturaalsemat, pöördutigi tagasi vana-vanaisade elutarkuse juurde.

Kui lõpetuseks ka oma arvamust avaldada, siis eelistan oma töödes kasutada peamiselt metsikute eesti metsa loomade (punarebane, kährik, nugis, kobras, ilves, hunt) karusnahku, kes looduse sanitaride poolt niikuinii etteantud kvoodist vähemal hulgal oma otsa püüdistes või püssitoru ees leiavad. Kuid samas tean, et ka suured Taani, Ameerika, jm riikide karusnahafarmid on loomadele tänapäeval vägagi mõnusaks elusasemeks, kus nende toidu tervislikkus ja mitmekesisus ületab sageli ka loomaaedades pakutava ning kus neil on ruumi kordades rohkem kui Talleggi broileritel, kelle liha me igapäevaselt  süütundeta nautima oleme õppinud. Ja mis kõige tähstam: ma ei usu, et karusnahast kasuka kandmine kuidagi loomakesi alavääristaks, pigem vastupidi. Nad on siiski looja poolt inimestele kingitud taastuv ressurss, mida targalt ja oskuslikult tarbida.

PS: Loen jooksvalt maailma ajakirjandust ja näen, et just sarnaste mõteteni on jõunud üha rohkemad inimesed läänemaailmas. Kummaline, kuid justkui taandarenedes, on nende poolt 21.sajandi teisel kümnendil üles kaevatud ja taasakasutusse võetud esiisadelt päritud triviaalne kuid praktiline tarkus: kandkem loomanahkasid uhkusega, sest paremat lihtsalt pole!