16-18 tunnised tööpäevad - köösneri imeline detsember!

Pole saladus, et jõulude eelne töösagin on köösneritel suht tihe. Mul on detsembris keskmiseks tööpäeva pikkuseks 16h ja viimasel ajal olen ka teinud mitu korda tööd hommikuni, et siis 2-3h magada ja otsast alustada.  Aga midagi pole teha: mulle meeldib mu töö, eriti meeldib, kui saan töötada öösel, sest siis keegi ei sega ja efektiivsus on 200% parem kui päeval!

Ja just eile, kui olin kell 03.00 lõpetanud 18h intensiivse tööpäeva, pannud järgmiseks kasukaks nahad venitusse, teinud valmis paar mütsi ning jõudsin isegi kella 9-ni hommikul häirimatult magada, helises telefon tundmatu numbriga. Toru otsas oli proua, kelle jopel sai umbes nädal aega tagasi kunstkarusnahast nässakas krae asendatud ilusa kährikuga.  Proua hääletoon lubas aimata halba. „Teie krae on praak, karusnahk on praak,“ kostis teiselt poolt toru. Ehmatasin kangeks. Ta oli olnud nii õnnelik kui krae ja jope kätte sai, peegli ees säras ja kiitis. „Tulge näidake, mis tal viga on,“ pakkusin. Proua aga ei soovinud näidata, kinnitas vaid, et olen teda petnud, sest ta käis eksperdi juures, kes kinnitas, et karusnahk on praak...

Vaadake seda Paris Hiltoni kraed, mis sarnaneb minu tehtud "praak" kraele. 

“Panin teile parima naha, ilusaima, mäletan hästi,“ kinnitasin omakorda. Tema aga jäi endale kindlaks: näidata ei taha ja kui ma peaksin oma pettust mitte tunnistama, soovib ta kohe kogu raha tagasi....

Panin toru ära. Küll oli paha tunne. Mis asi on praak karusnahk, seda ma ei tea. Pool linna kannab ruutsentimeetristest kõhutükkidest ja muudest jääkidest Hiinas kokkuõmmeldud kasukaid ja paistab olevat rahul. Mina panin kraeks ühe ilusa suure Eesti kähriku, kõige kohevama, mis alles paari kuu eest metsas jooksis. Ei lõiganud ei tükkideks, ainult kammisin kohevamaks....

Aga tundub, et keegi „ekspert“ kusagil teab, mis asi on praak karusnahk ja kuidas seda ära tunda.  Ja ma isegi ei tea, kas mul õnnestubki seda teada saada ....  Võin iga hetk teha sellele inimesele uue krae omal kulul, kuid enne peab ikka probleemist aru saama...

Vahel on aga lihtsalt nii, et inimesed kuulavad võõrast arvamust liiga palju. Kord umbes kahe aasta eest juhtus sarnaselt ühe mu hea ja ülisaleda kliendiga, kes sai kätte kauaoodatud rebase vesti, mille eripäraks tema soovide kohaselt tehtud villane vooder. Ta oli õnnelik vaid nii kaua kui koju jõudis. Seal teatas mees: sa oled sellega nagu mingi paks kera! Ja see sümpaatne naine helistas ning kurtis tõsimeeli, et olen talle teinud täiesti vale toote. Teda rahustada ei õnnestunudki, võtsime vaid paksu voodri ära ja panime tavalise. Poole aasta pärast tuli ta tagasi ja soovis taas paksu voodrit, kuna oli külm hakanud. Pärast oleme saanud headeks sõpradeks ja ta on tellinud veel mitmeid tooteid!

Kui keegi imestab, mida ma siis need 16-18h ööpäevas koos oma 3 abilisega teen, siis paar pilti viimastest töödest on siin

väga kaua aega on võtnud selle imearmsa ilvese poolkasuka tegemine....

see on siis rebase vest, klassikaline aga alt vähe kelmikama pikendusega..

Ärge igaks juhuks kõiki ettejuhtuvaid eksperte usaldage, mõni neist on vaid kade, mõni lihtsalt asjatundmatu. Usaldage ikka enda maitset ja olge endas kindlamad!

Vanaisa piip ja armsad karusnahast aksessuaarid...

Kolmapäeval matsin oma vanaisa. Fahradin Abdullajevits Abdullajevi. Ametlikult oleks mu alati soliidne ja kuni surmani vaid lipsuga käinud intelligendist vanaisa detsembris saanud 90 aastaseks, aga tegelikult pandi sõja ajal dokumentidesse viis aastat juurde, et saaks poisikese ikka varem rindele saata. Raske elu läbi teinud, juba lapsena nii vanemad kui kõik vennad-õed kaotanud ja sõjaski haavata saanud vanaisa suri ilma ühegi haiguseta oma Pelgulinna korteris: kooris koos naisega köögis kartuleid, viskas nalja ja vajus äkki toolilt maha. Arstid konstateerisid südame seiskumise.

Alles hiljuti sain teada, et pärast sõda Aserbaidžaanist Eestisse sattunud, meremehe kutse valinud ja 30 aastat EstRõbPromis kapteni vanemabina mööda maailmameresid seilanud vanaisa oli pensionile jäädes tegelnud samuti karusnahast mütside valmistamisega. Peielauas oli mitmeid inimesi, kel tema tehtud mütsid tänini kodu alles. Ütle veel, et geenid meid ei mõjuta.. Selline oli mu vanaisa (koos oma abikaasaga) : 

Lisaks aastasadade jooksul läbiproovitud koduveini valmistamise retseptidele jäi vanaisast järele ka mitukümmend aasta vana ning mitu korda hoolikalt remonditud piip, mida ta veel eelmisel õhtul oli popsinud. Selle sain nüüd endale. Eile õhtul ostustasin, et hakkan vanaisa mälestuseks piipu tegema ja üritasin pea tund aega seda põlema saada. Sain lõpuks hakkama! Ilmselt suitsetavad minu esivanemate maal Aserbaidžaanis paljud vanad naised piipu, mõtlesin endamisi. Miks mitte siis ka mina!

Aga vaid paar tundi enne matuseid oli mul vanalinna ühes butiigis elu esimene televisoonisaate lindistus. Moesaate tegijad Alina Privalova ja Anatoli Ein olid saatesse kutsunud Ülle Pohjanheimo, Ilona Abdullajeva ja veel ühe toreda disaineri, kelle nime ma kahjuks ei tea! Näitasin seal oma viimase aja lemmiktooteid: karusnahast patju, susse ja käevõrusid. Need asjakesed on tehtud inimestele, kes otsivad ilusaid ja sooje kingitusi jõuludeks. Sellised nad siis said ja iga päev valmib ka uusi!

Kel huvi, teen kingid just teile sobivast karusnahast ja värvigammas.

Savisaare müts on valmimas, isegi kaks mütsi!

10.novembril sai täis aeg, mil lõin kokku konkursi „otsime linnapeale mütsi“. Huvi oli teema vastu suur, mõni arvas, et teeme nalja, mõni jälle võttis liiga tõsiselt)).  Rahva tahtel sai müts välja valitud, ja nii kurb kui see ka mulle ei tundu, sai enim hääli tavapärasest kõrgem ja soliidsem läkiläki! Just see siin!

Kuigi läkiläkid pole just minu lemmikud, kuna neis üldjuhul napib elegantsust, on see mudel siiski päris hea kompromiss soliidsuse,väärikuse ja praktilisuse osas.

Kohe päev pärast konkurssi lõppu helistas ka Edgar Savisaare üks sekretäridest Katja ja uuris, kas mudel on välja valitud! Ja andis linnapea pea ümbermõõdu!

Nüüd siis olen mitu päeva nuputanud, mida selle mudeliga teha ja olen jõudnud järeldusele, et teen kaks eri mudelit: ühe sarnase läkiläki hõberebasest  ja siis veel teise: umbes sama kõrge ilma kõrvadeta naaritsast mütsi. Mõlemasse mütsi integreerin sümboolselt ka Tallinna linna sümboolikat. Las siis lugupeetud linnapea ise valib, kumba endale soovib! Või siis, kumb paremini Toompealt tema suunas levivate pahade mõtete vastu kaitseb (nagu soovitas üks Kesknädala lugeja).

Ja nagu lubatud, saab ka üks meie konkursi kuulutuse jagajatest ka endale samasuguse mütsi. Selleks õnnelikuks on fortuuna tahtel .....Guido Lindmäe!

Kahtlustan, et mitmed meie seas kannavad rebase asemel hulkuvate kasside nahast veste!

Mõtlesin väga kaua enne kui selle postituse julgesin teha. See pole ilus jutt ja puudutab ju kaudselt ka minu igapäevast tegevusvaldkonda. Aga siin ta siis nüüd on!

Pole saladus, et tänu karusnaha hindade jätkuvale tõusule on pettused nendega tavalised. Olen viimasel ajal üha rohkem nii tänavapildis märganud toredaid ja kenasid naisterahvaid, kes kannavad uhkusega minu jaoks arusaamatu looma kasukast valmistatud vesti. Neid veste iseloomustab karvkatte ebaühtlus, väike tihedus ja alati on nad mitte naturaalsed vaid värvitu (mis iseenesest pole patt, pigem moekas). Lasnamäel või ka mujal kauplustes olen selliste karusnahast vestide kohta ka mõnel korral müüjatelt pärinud naha päritolu kohta. Kõige sagedamini öeldakse, et värvitud rebane. Päritolu kas Poola või Türgi, kuid pikemal vestlusel selgub, et üks Hiina kaup kõik! Nende vestide eripäraks on madal hind: ca 200-250 eur, mis muudab nad ilmselt just nooremate seas populaarseks.

NO NEED POLE REBASED, TEE VÕI TINA!

Probleem on aga selles, et olen karusnahkadega tegelenud tänaseks mitu aastat ja näinud väga erinevaid metsa- ja farmiloomi. Liike, millest olen midagi valmistanud, tuleb ikka juba paarikümne ringis, kuid midagi nii koledat ja mannetut, kui need väidetavad „rebased“, annab otsida!  

Paraku on nii, et kui karuslooma karv värvida, seda töödelda, pügada, vms, siis palja silmaga on võimatu ka proffil öelda, mis loom see täpselt on. Just seepärast arvasin minagi mõnda aeg, et ju seal Hiinas siis sellised „erilised“ rebased elavad, kelle kasukast midagi ilusamat teha ei kannata. Mis siis, et madal lõpptoote hind ja mitmekihiline tarneahel lubab tootja hinnaks arvata mitte rohkem kui 50 eurot. Meie metsade pargitud rebaste hulgihind algab täna 40 eurost (üksikostude korral alates 100 eur) ja ühele natukenegi korralikule vestile kulub 2 loomanahka nagu niuhti. Hõberebase tööstuste hulgihind on täna turul tõusnud juba üle 200 euro tükist....Kusagile peaks mahtuma veel tööraha ja tootja kasum. Kui teoreetiliselt on võimaik selliseid odavaid veste ja poolaksukaid õmmelda 5-7cm tükikestest ehk jääkidest, mida müüakse turul kilokaupa soodsalt (ja seda ka Hiinas, Kreekas ja Türgis massiliselt tehakse), siis jääb ikkagi arusaamatuks kasutatud karva päritolu.

Olen teemat siit-sealt uurinud ja kipun arvama, et asi on siiski rebastest kaugel. Parimal juhul on tegu Hiina rahvustoiduks oleva tavalise segaverilise kassiga, keda lisaks toiduvalmistamisele eksporditakse miljonites eksemplarides ka  (karusnaha ja nahaparkijate abil) moetööstusesse.  Ma ei julge küll oma teooria kohta pead anda, kuid paremat selgitust mul nende „odavvestide“ kohta lihtsalt pole (jänese ja küüliku tunnen ma iga hetk ära, rebase samuti).

Igaks juhuks soovitan kõigile karusnahast lugu pidavatele naistele oma kasukas või vest ikka tellida sealt, kus näete ka konkreetset algupärast loomanahka oma täies ilus, mitte ei pea leppima „kahtlase rebasega“. Turul ja bussijaamas seda kahjuks välistada ei saa.

Vaadake neid videoid siit ja saate ehk aru, miks ma usun, et Hiinast ei tule meile mitte üksnes kvaliteetset karusnahka......

Esimene video räägib kasside söömisest Hiinas:

Teise video leiate sellelt lingilt ja see räägib karusnahaks püütavatest kassidest Hiinas...:

http://www.peta2.com/actions/dog-and-cat-fur/

PS! Minu ämm, kes kasvatab samuti kasse (täna on tal neid 14) ja on neid kümnete kaupa tänavatelt päästnud, steriliseerinud ja ravinud, teadis mõne aasta eest rääkida põrandaalustest kassipüüdjatest Tallinna kesklinnas, kellega võisteldes ta kasse päästa püüdis. Need öösiti autoga hulkuvaid kasse püüdnud tüübid ei olnud mu ämma sõnul mitte varjupaigast, vaid püüdsid kasse väidetavalt nahatöötlemise eesmärgil. Ei suuda ka seda kinnitada, kui vaevalt, et need jutud niisama õhus

Mida teha vana kasukaga? Viis uhket patja!

Te ei kujuta ette, millise pöörase klikkimise minu blogis põhjustas mõne päeva eest avaldatud konkurss Edgar Savisaarele mütsimudeli valimiseks: kolme päevaga ligi 4000 vaatamist!!! Tänan kõiki, kes vaevaks võtsid sisse vaadata! Peagi saavad võidumudelid selgeks ja siis asun tööle, et enne suuri külmi midagi lahedat ja väärikat meie linnapeale valmis meisterdada. Parim ettepanek (mis tuli ajalehe Kesknädal kommentaaridest) kõlas vähemasti asjatundlikult: „Müts peaks olema ka igapäevaselt praktiline. Ilma irooniata ütleks,et voodri all peaks olema kaitsekiht, mis peletaks Toompealt tuleva kahjuliku kiirguse!“. Just nii saabki olema, härra kommentaator!

Seekord tahtsin kirjutada aga karusnaha taaskasutusest, mis läänes väga popp, Eestis aga veel üldse mitte)))

Niisis: kahjuks või õnneks, kuid köösneri töö ei seisne vaid uute efektsete karusnahast toodete loomises. Umbes pool minu tööst on seotud aastate eest hangitud kasukate kaasajastamisega. Probleem, mida kunagiste moodsate, kuid tänaseks närtsinud kasukate omanikud alati ei mõista, on see, et 10-15 aastat vana kasukat ümber õmmelda on väga riskantne. Üldjuhul aastaid liigsoojas (üle +6 kraadi) ja kuivas korterikapis hoitud karusnahast on saanud käes pudenev paberisarnane moodustis, mida on parem mitte mudida.  

Eelmisel nädalal toodi mulle remontida üks vana ja väärikas hundinahast kasukas. Tõeliselt kvaliteetne töö, suurepärased nahad. Proual oli kasukaid mitu ja sedagi iludust oli ta aastate jooksul kandnud vaid mõne üksiku korra – kui ikka väga külm oli!! Arvestades hundinahkade haruldust (Eesti jahimeeste seltsis on piisavalt neid mehi, kes pole aastakümneid metsas käies selle aja jooksul kordagi hunti näinud!!!) ja kõrget hinda, samuti tipptasemel töötlust, võiks selline kasukas uuena maksta vähemalt 3000 eurot. Kasutatuna müüakse  kasutatud analooge Ebays 100-200 euroga. Tuleb nukralt möönda, et erinevalt paljukõneldud legendisest, pole karusnahk siiski igavene. Isegi hundi oma mitte. Soodsad küülikukasukad võivad juba paari aastaga kaotada 90% oma väärtusest ja ilust. Just seepärast olin tööd vastu võttes väga mures, milline on selle naha olukord, kas teda kannatab ümber töödelda. Voodri eemaldamine andis õnneks lootust – sellest kasukast saab veel asja!

No see oli ikka hulga ilusam kasukas kui see hundinahkne siin pildil: 

Kuid kui olla päris aus, siis mina vanast kasukast uut jopet või vesti ei teeks! Kuigi see on võimalik ja sageli ka oma vanasse sõpra armunud kliendi soov, soovitaksin pigem aegunud karvasest sõbrast vormida stiilseid patju. mis kaunistavad igat kodu! Ühest korralikust kasukast saab viis patja kindlasti! Eriti lahedad on mitmete värvikombinatsioonide ja mustritega padjad, mis annavad toale uue hõngu. 

Näiteks midagi sellist:

või siis sellist:

Head inimesed: kui teil on kodus vana kasukas, mida te enam ei kanna, siis ärge arvake, et need tuleb ära visata või veel aastateks „paberduma“ jätta! Ei, tooge nad parem minu juurde ja te saate vastu imekenad sisustuskatted oma tugitoolidele, patjadele, vooditele, jne.  

Siinkohal lisan isutekitamiseks mõned pildid karusnahksetest patjadest ja katetest. 

Kui keegi tahab endale vanst kasukast patju teha, siis ühe padja loomise hinnaks on 20-100 eur, sõltuvalt, mis tehnikaga ja kui väikestest mustritükkidest selle kokku meisterdame!

H&Mi boikoteerida oleks lollus ehk Bangladeshi orjatööst minule arusaadavamas helistikus

Valle-Sten Maiste kirjutab Postimehe arvamusloo pealkirja „H&M ja mingid kuradi Ungari juudid“ all südantlõhestavalt, kui jube, kui jube on kanda Bangladeshis tehtud moebrändi H&M rõivaid. Jääb mulje, et üksikud pioneerid püüavad tarbijamentaliteedi alla länguvajunud õhtumaalastes äratada sotsiaalset närvi. Kuid neid, kes odavalt ja moekalt riides tahavad käia, see jutt ei morjenda. Vähemasti Eestis veel mitte eriti. Ja kas peakski?

Rasketes töötingimustes vähese palga eest töötamine ja lapstööjõu kasutamine on muidugi hirmsad asjad. Eriti siis, kui teenid mitu tuhat eurot kuus ja vaatad oma mereäärses suvilas kaminasüte särisedes 50 tollisest 3D telekast vaheldumisi Kättemakuskontorit ja AK uudiseid. Nii väga tahaks sellise orjanduslikuna näiva julmuse tuhandete kilomeetrite kaugusel ära keelata, rasketes oludes toodetud rõivaid mitte kanda, boikoteerida. Võib-olla isegi rahuvalve operatsioonid globaalsete tööandjate vastu kaasata...

Kusagil hommikumaal, kus töökäsi mõõdetakse sadades miljonites ja kus traditsiooniliselt töötab pool rahvastikust põllumajanduses, ei pruugi aga maailm nii kole koht näidagi. Troopline kliima, omakasvatatud toit, minimaalne kulu elamisele, energiale, jms on loonud olukorra, kus needsamad tekstiilitööstuste nn ametiühingud on oma igakuise soovpalgana nimetanud ca 60 eurot. Seda on umbes sama palju kui jääb ühel Eestis üksi elaval pensionäril oma pensionist üle pärast kommunaalkulude maksmist. Kuid toit on Bangladeshis siiski märkimisväärselt odavam ja õue minnes jopet ega talvesaapaid vaja pole. Üldise riigi õnnetunnetuse osas on Bangladesh Happy Planet Indexis maailma riigide seas kõrgel 11.kohal, samal kui Eesti tabeli päris lõpus.

Mõeldes õhtumaa telerisõprade Bangaldeshi-kriitikale, meenub esmalt mu lapsepõlv, kui asusin ema kõrval pärast koolitunde õmblustööstusesse juurdelõikajaks. Olin tollal 11 aastane. Mu juudist ema tahtis iga sendi perele hoida ja ei arvanud lapstööjõu ärakasutamisest midagi erilist. Mõne aastaga kogunes mul siinsamas Tallinnas massitööstuse kogemust tuhandeid tunde. Loomulikult mitteseaduslikult. See oli nõukogude aja viimases lõpus, 1988-1989.  Ja see oli väärt kogemus, mida ma mitte millegi vastu ei vahetaks, sest just tänu tollele praktikale olen kogu edasise elu suutnud enamus rõivaesemeid välja mõelda, lõiked luua, kangast välja lõigata ja lõplikult valmis õmmelda mõne tunniga!

Üheksakümnendate alguses, kui olin juba 16 aastane, tekkisid mul head kontaktid Rootsi tekstiilitööstustega, kes olid huvitatud Eestist odava allhanke ostmisest. Tegime emaga oma firma ja õmblesime 10 aasta vältel sellele samale „jubedale“ H&Mile ja veel kümnekonnale moe-, pesu-, ja spordibrändile nagu oravad rattas pesu, pluuse, kleite, dresse, jne. 50 töötajaga väikevabrikus olid 10 000 rõivaesemega tellimused, mille täitmiseks aega vaid 1,5-2 kuud, tavalised. Töötasime kolmes vahetuses, elasime emaga sisuliselt 24h tehases. Ja nii aastaid. Niipalju kui mäletan, tegid ületunde peaaegu kõik õmblejad. Ületöö oli norm, mida mõisteti hästi, kuna see tõi väikese palgalisa ja aitas hoida töökohta.

Tollased kuupalgad Eesti tekstiilitööstuses olid samuti 60-80 euro tasemel. Iseasi, mis selle raha eest tollal kõike sai. Kuid valdav arusaamine oli, et palgad saavad tõusta vaid koos majanduse kasvuga, ekspordi suurenemisega. Kindlasti paistis meie töö kellelegi teisele kusagil suurema või väiksema mere taga lubamatu orjatööna, meie töötingimused ja tööaeg ei vastanud mingitele tänapäeva normidele. Siiski - 20 aastaga on õmbleja palk koos Eesti majanduse ja keskmise palgaga tõusnud 10 korda. Iseasi, et vahepeal on aga enamusest õmblejatest saanud puhastusteenindajad, raamatupidajad, müüjad ning erialaste oskuste hulk turul vähenenud miinimumini.

Rääkides Bangladeshist, oleks korrektne märkida, et tekstiilitööstused ei palka ega orjasta sealmail kõiki elanikke, pigem vaid 10-20%. Tööpuudus on neil väiksem kui meil, ca 5%, mis tähendab, et pea alati on inimesel võimalik leida endale uus töö või kõrgem palk. Jutte orjastamisest ei maksa võtta sulatõena. Oma kogemusest usun pigem neid, kelle sõnul on ületöö sageli mitte H&M suguste suurfirmade nõue, vaid suurema majandusvabaduse poole ihkavate ülitöökate bangladeshlaste endi valik. Peaasi, et tööd oleks...

Võrdsusest, sotsiaalsest vastutustundest jms rääkida on tänapäeval mõistagi trendikas. Sageli jääb mulle mulje, et mitte kõik trendikummardajad ei saa (või ei taha saada) päris hästi aru sellest, kuidas leib lauale jõuab ja langevad nn sotsiaalse populismi ohvriks.  Kõik üleskutsed mitte tarbida Bangladeshis toodetud rõivaid või mitmekordistada sealseid tekstiilisektori palku, ei tähenda ju midagi muud kui saata meist 10-20 korda vähem palka saavatele inimestele selgesõnaline sõnum: teie majanduse suurim, ca 20 miljardi dollarilise aastakäibega tööstusharu ootab kas osaline või täielik kokkuvarisemine täpselt nii, nagu juhtus see kunagi Eestis sellesama palgatõusu tulemusel. Kui Eestis kaotas õmblejana töö mõni tuhat inimest, siis Bangladeshis tuleks ümberõppele saata miljoneid käbedaid töökäsi. Kas see ongi meie egoistliku protesti kaugem eesmärk oma sotsiaalselt tundliku õhtumaa närvi rahustamiseks?

Viimastel aastatel karusnaha disaineri ja köösnerina oma ateljeed arendades näen sedasama sotsiaalsel närvil põhinevat silmakirja tunnustega ohtlikku ajupesu. Läänemaailm on täis „põhimõttekindlaid“ karusnaha vastaseid, kes kahe suu poolega looma-, kana-, või sealiha mugivad, vaid parimast loomanahast kingi, saapaid, püksirihmu ja käekotte ostavad. Justkui erineks nende tööstusharude massitoodang millegi erilise poolest oma tooraine varumise või loomade kohtlemise protsessis! Naomi Campbell, Cindy Crowford, Dennis Rodman, jpt astuvad ühel päeval avalikult üles agressiivsetes karusnaha kandmist taunivates reklaamides (lubades ennemini olla alasti, kui kanda loomanahku),  mõni aeg hiljem poseerivad aga uhkelt karusnahkades – kõik sõltub sellest, kes töö kinni maksab!

Kuid mõeldes veelkord tagasi neile „orjastatud“ bangladeshlastele, kelle hea käekäigu pärast härra Maiste nii südikalt võitleb, siis läheb mulgi meel vahel päris kurvaks. Aga hoopis teisel põhjusel. Tööandjana olen nukker, et meil pole enam Eestis alles selliseid kiireid sõrmi ja käbedaid käsi nagu olid siis, kui me veel kolmes vahetuses massitööstuses õmmelda oskasime. See oskus on Eestist 20 iseseisvusaastaga peaaegu täielikult hommikumaale kadunud, olles asendunud ebaefektiivse käsitöö nime all tehtava päeva õhtusse veeretamisega, mis jätab päeva lõpuks nälga ka näputöö tegijad endid. Majanduskasvust rääkimata. Oma ateljees olen näinud hirmsat vaeva, et leia õmblejaid, kelle tootlikkus oleks minuga enamvähemgi samal tasemel, mitte kaks või viis korda madalam!

Bangladeshis on need oskused, ilma milleta meil midagi selga panna poleks, veel alles. Kui kuidagi võimalik, tuleks lõpetada see „rõivaste mitteostmise“ hala ning kutsuda need kuldsete käte ja suure pühendumusega inimesed pigem tööle Eestisse. Nemad saaksid kümnekordse palga, meie aga konkurentsivõime tagavad töötajad.

Ei, ma ei arva, et ebainimlikes oludes töötada oleks uhkuse asi. Pigem vastupidi. Kuid see on arengufaas, kust kõigil tuleb läbi tulla, samm sammu haaval paremate tingimuste nimel tööd tehes. Ja Bangladeshi 12% aastane majanduskasv ongi suurim oma piirkonnas, mis annab lootust kõigi töötusharude palgatöötajatele.

Ma tahaksin väga loota, et see nn sotsiaalselt vastutustundeline kapitalism, mille eestkõnelejaid üha rohkem ka Eestis kohtab, ei tähenda seda, et peagi ümbritsevad meid üksnes mugavalt tugitoolis lösutavad üksikuid läbilöögivõimetuid ideid heietavad kõrget palka ja paindlikku tööaega ihkavad odavatesse moerõivastesse riietunud indiviidid, kes oma jõudeajal eelistavad võidelda võrdsuse eest kusagil kaugel, kuhu meid appi palutud pole.

KONKURSS: AIDAKE SAVISAARELE MÜTSI KINKIDA!!

Head sõbrad, et ilmad on jahenenud ja kõik oponendid mängleva kergusega alistanud Tallinna linnapea järgmiseks nelja aastaks ka selgunud, tekkis mõte linnapeale ka väärikas karusnahast müts kinkida. Selline müts, mida naljalt kellelgi teisel poleks ja mis võiks saada meeri visiitkaardiks talvises Tallinnas.

Algmaterjaliks tahtsin pakkuda mõne laheda mütsimudeli laiast maailmas, mida siis omakorda Eesti rahvusmustrite ja sümbolitega ettevaatlikult töödelda.

Palun OLGE AKTIIVSED ja VALIGE neist paarikümnest variandist oma lemmik, kirjutades KAS Facebooki või siia blogikommentaaridesse oma lemmiku JÄRJEKORRA number ja miks just see Savisaarele võiks sobida.

Kui keegi tahab ka endale täpselt samasugust mütsi nagu teeme linnapeale, siis ühel õnnelikul selline võimalus ka avaneb. Selleks tuleb osaleda hääletusel, laikida konkurssi kuulutust Tallinna Karusnaha Meistrite leheküljel ning jagada oma Facebooki lehel konkurssi kuulutust. Kui meile laekub vähemasti 20 soovitust koos konkursi jagamisega, loosimegi ühele samasuguse mütsi!

Konkurss kestab 10.novembrini. Ümberdisanitud eksklusiivse mütsivariandi toimetame nii meerini kui ka õnneliku konkurssi loosi võitjani hiljemalt 1.DETSEMBRIL!

Hrushovi sula - NR 1 (parempoolne)

Berlusconi NR 2 (parempoolne)

turkmenistaan NR3

Putini läkiläki NR 4 (parempoolne)

Breznevikas NR 5

Dr.Zivago stile NR 6

Naturale NR7

 

Black&White NR 8

elegance NR 9

sämm NR 10

hvostik NR 11

Luzkovikas NR 12

soliid NR 13

Kelm NR 14

Submarine NR 15

papaha NR 16

papaha NR 17

Kavkaz NR 18

Karjane NR 19

Putin 2 NR 20

Hallid moehiired, värisege! 2013 sügistalve põhitrend on karusnahk!

Kuigi lumi on veel Eestist umbes 200 km kaugusel, olles hetkel oma vaibaga katnud Soomes maa Mikkelist põhjapool, on paljud Eesti naised juba avastamas, et „tahaks omale midagi sooja ja karusnahkset“.  Kusjuures mitte ainult eesti naised, sest viimasel reedel astus Tallinna Karusnaha Meistrite ateljeest läbi ka soomlanna, kes lausa kiljus vaimustusest, kui kuulis, tal on võimalik omale soetada mantel metslooma karusnahast, et „sõbrannad teda farmiloomade kandmise pärast Soomes risti ei lööks! (talle meeldis kõige rohkem roheliseks värvitud kährik,mida eestis kutsutakse hellitavalt ka pesukaruks ja Soomes supikoiraks!)

Ka meie pere vanim laps tuli üle mitme kuu koju käima Soomest, kus ta Vuokatis gümnaasiumis õpib koos mitmete välismaalastega. Üks neist olla klassi parim matemaatik, hiinlane, kelle lemmiktoiduks on arvake ära mis? Kassid! Matthias rääkis, et too noormees, kes muidu kõige kombelisem ja viisakam õppur, on rääkinud erinevatest kiiretest kassiretseptidest. Kui ma seda kuulsin, läks pikakas ajaks söögisu ära, sest ka meil on kodus mitu armsat kiisut....

Samasugust vastikust võivad omal moel tunda ka need ca 37% läänemaailma inimesi, kes taunivad karusnaha kandmist. Kuid minu õnneks on nad vähemuses – viimastel aastatel on karusnaha kasutamine moetööstuses kasvanud vägagi mastaapseks. Rahvusvahelisest tipp-moedisaineritest tervelt 70% näitas oma 2013 sügistalve moeloomes vähemasti ühte karusnahkset eset, paljudel, nagu Marc Jacobs, oli neid välja pakkuda suisa kümmekond. Nahk ja karusnahk on 2013 -2014 moemaaillma vaieldamatud taasüllatajad!

Mitmed uuringud, mida olen lugenud, kinnitavad, et karusnaha tolereerijate hulk on viimasel aastal läänes kasvanud  4-5% võrra. Olulisem on aga ehk see, et läänemaailmas on neid, kes karusnahku kanda julgevad üle 50%, vastaseid 30-40% vahel.  Venemaal seevastu, siit mõnisada km itta, pole karusnahk kunagi oma populaarsuselt alla 90% langenudki!

Mis siis on karusnaha moetrendid sel hooajal? Kui võtta kirjud arengud ja sajad põnevad kollektsioonid kokku kolme märksõnaga, siis oleks need minu hinnangul värvikirev eri nahkade kombineerimine, kraede ja poolvestide revolutsioon ja pikavarukalised kindad.

Esmalt kirjutaks värvidest. Moes on erinevate karusnahkade kombineerimine triibulisteks ja laigulisteks kasukateks, poolmantliteks ja vestideks. Kuigi ei saa väita, et ühevärviline alati elegantne naarits poleks moes, on rõhk pigem värvilisusel ja julgel eneseväljendusel. Sellesama trendi juurde kuulub arusaam, et niisama nahkasid kokku õmmelda enam ei sobi: moes on erinevad mustrid, mis saavutatakse karusnaha erinevateks kujunditeks lõikamise ja nahatükkidega kokkuõmblemise teel. Kuubikud, pikiribad, kuusepuud, jms on pigem kohustuslik viis karusnaha kandmiseks.

Mõned huvitavad näited on siin:

Nagu juba öeldud, on teine huvitav trend erinevate lõigetega kraed, pleedid ja minivestid.  Tundub, et neid sobib aktsendina kanda pea iga kleidiga ja igal üritusel. Oluline on tähele panna, et sedasorti julged kraed, mida kohe ka piltidel näitan, soojendavad üsna keha vastu hoides ennekõike selga, erinedes klassikalistest rinda soojendanud kraedest.

Vaadake ise ja mõelge, kas midagi sellist ka ise kanda julgeksite!?

Kolmas minu meelest põnev trend puudutab kindaid. Kui kootud sõrmikud, mida kaunistab mõne sentimeetrine karusanaha vöö, on juba mitu aastat müügis, siis kuni küünarnukkideni ulatuvad kindad tõi uues võtmes välja Ameerika noorema põlvkonna disainer Alexander Wang (30). Ja need mõjuvad suurepäraselt just käisteta kleidi kõrvale. Loodan, et midagi sarnast näeb ka juba sel aastal meie presindendi vastuvõtul.

Mõned isutekitavad näited on siin:

Lõpetuseks ka minu isiklikest lemmikutest. Kui päris aus olla siis liigse eputamise asemel sümpatiseerib mind rohkem ajatu elegants, mida õnneks ka paljus tipp-disainerid endiselt edasi arendavad! Minu lemmikuid näeb siin: