reede, 8. november 2013

Kahtlustan, et mitmed meie seas kannavad rebase asemel hulkuvate kasside nahast veste!

Mõtlesin väga kaua enne kui selle postituse julgesin teha. See pole ilus jutt ja puudutab ju kaudselt ka minu igapäevast tegevusvaldkonda. Aga siin ta siis nüüd on!

Pole saladus, et tänu karusnaha hindade jätkuvale tõusule on pettused nendega tavalised. Olen viimasel ajal üha rohkem nii tänavapildis märganud toredaid ja kenasid naisterahvaid, kes kannavad uhkusega minu jaoks arusaamatu looma kasukast valmistatud vesti. Neid veste iseloomustab karvkatte ebaühtlus, väike tihedus ja alati on nad mitte naturaalsed vaid värvitu (mis iseenesest pole patt, pigem moekas). Lasnamäel või ka mujal kauplustes olen selliste karusnahast vestide kohta ka mõnel korral müüjatelt pärinud naha päritolu kohta. Kõige sagedamini öeldakse, et värvitud rebane. Päritolu kas Poola või Türgi, kuid pikemal vestlusel selgub, et üks Hiina kaup kõik! Nende vestide eripäraks on madal hind: ca 200-250 eur, mis muudab nad ilmselt just nooremate seas populaarseks.

NO NEED POLE REBASED, TEE VÕI TINA!

Probleem on aga selles, et olen karusnahkadega tegelenud tänaseks mitu aastat ja näinud väga erinevaid metsa- ja farmiloomi. Liike, millest olen midagi valmistanud, tuleb ikka juba paarikümne ringis, kuid midagi nii koledat ja mannetut, kui need väidetavad „rebased“, annab otsida!  

Paraku on nii, et kui karuslooma karv värvida, seda töödelda, pügada, vms, siis palja silmaga on võimatu ka proffil öelda, mis loom see täpselt on. Just seepärast arvasin minagi mõnda aeg, et ju seal Hiinas siis sellised „erilised“ rebased elavad, kelle kasukast midagi ilusamat teha ei kannata. Mis siis, et madal lõpptoote hind ja mitmekihiline tarneahel lubab tootja hinnaks arvata mitte rohkem kui 50 eurot. Meie metsade pargitud rebaste hulgihind algab täna 40 eurost (üksikostude korral alates 100 eur) ja ühele natukenegi korralikule vestile kulub 2 loomanahka nagu niuhti. Hõberebase tööstuste hulgihind on täna turul tõusnud juba üle 200 euro tükist....Kusagile peaks mahtuma veel tööraha ja tootja kasum. Kui teoreetiliselt on võimaik selliseid odavaid veste ja poolaksukaid õmmelda 5-7cm tükikestest ehk jääkidest, mida müüakse turul kilokaupa soodsalt (ja seda ka Hiinas, Kreekas ja Türgis massiliselt tehakse), siis jääb ikkagi arusaamatuks kasutatud karva päritolu.

Olen teemat siit-sealt uurinud ja kipun arvama, et asi on siiski rebastest kaugel. Parimal juhul on tegu Hiina rahvustoiduks oleva tavalise segaverilise kassiga, keda lisaks toiduvalmistamisele eksporditakse miljonites eksemplarides ka  (karusnaha ja nahaparkijate abil) moetööstusesse.  Ma ei julge küll oma teooria kohta pead anda, kuid paremat selgitust mul nende „odavvestide“ kohta lihtsalt pole (jänese ja küüliku tunnen ma iga hetk ära, rebase samuti).

Igaks juhuks soovitan kõigile karusnahast lugu pidavatele naistele oma kasukas või vest ikka tellida sealt, kus näete ka konkreetset algupärast loomanahka oma täies ilus, mitte ei pea leppima „kahtlase rebasega“. Turul ja bussijaamas seda kahjuks välistada ei saa.

Vaadake neid videoid siit ja saate ehk aru, miks ma usun, et Hiinast ei tule meile mitte üksnes kvaliteetset karusnahka......

Esimene video räägib kasside söömisest Hiinas:




Teise video leiate sellelt lingilt ja see räägib karusnahaks püütavatest kassidest Hiinas...:




PS! Minu ämm, kes kasvatab samuti kasse (täna on tal neid 14) ja on neid kümnete kaupa tänavatelt päästnud, steriliseerinud ja ravinud, teadis mõne aasta eest rääkida põrandaalustest kassipüüdjatest Tallinna kesklinnas, kellega võisteldes ta kasse päästa püüdis. Need öösiti autoga hulkuvaid kasse püüdnud tüübid ei olnud mu ämma sõnul mitte varjupaigast, vaid püüdsid kasse väidetavalt nahatöötlemise eesmärgil. Ei suuda ka seda kinnitada, kui vaevalt, et need jutud niisama õhus

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar