H&Mi boikoteerida oleks lollus ehk Bangladeshi orjatööst minule arusaadavamas helistikus

Valle-Sten Maiste kirjutab Postimehe arvamusloo pealkirja „H&M ja mingid kuradi Ungari juudid“ all südantlõhestavalt, kui jube, kui jube on kanda Bangladeshis tehtud moebrändi H&M rõivaid. Jääb mulje, et üksikud pioneerid püüavad tarbijamentaliteedi alla länguvajunud õhtumaalastes äratada sotsiaalset närvi. Kuid neid, kes odavalt ja moekalt riides tahavad käia, see jutt ei morjenda. Vähemasti Eestis veel mitte eriti. Ja kas peakski?

Rasketes töötingimustes vähese palga eest töötamine ja lapstööjõu kasutamine on muidugi hirmsad asjad. Eriti siis, kui teenid mitu tuhat eurot kuus ja vaatad oma mereäärses suvilas kaminasüte särisedes 50 tollisest 3D telekast vaheldumisi Kättemakuskontorit ja AK uudiseid. Nii väga tahaks sellise orjanduslikuna näiva julmuse tuhandete kilomeetrite kaugusel ära keelata, rasketes oludes toodetud rõivaid mitte kanda, boikoteerida. Võib-olla isegi rahuvalve operatsioonid globaalsete tööandjate vastu kaasata...

Kusagil hommikumaal, kus töökäsi mõõdetakse sadades miljonites ja kus traditsiooniliselt töötab pool rahvastikust põllumajanduses, ei pruugi aga maailm nii kole koht näidagi. Troopline kliima, omakasvatatud toit, minimaalne kulu elamisele, energiale, jms on loonud olukorra, kus needsamad tekstiilitööstuste nn ametiühingud on oma igakuise soovpalgana nimetanud ca 60 eurot. Seda on umbes sama palju kui jääb ühel Eestis üksi elaval pensionäril oma pensionist üle pärast kommunaalkulude maksmist. Kuid toit on Bangladeshis siiski märkimisväärselt odavam ja õue minnes jopet ega talvesaapaid vaja pole. Üldise riigi õnnetunnetuse osas on Bangladesh Happy Planet Indexis maailma riigide seas kõrgel 11.kohal, samal kui Eesti tabeli päris lõpus.

Mõeldes õhtumaa telerisõprade Bangaldeshi-kriitikale, meenub esmalt mu lapsepõlv, kui asusin ema kõrval pärast koolitunde õmblustööstusesse juurdelõikajaks. Olin tollal 11 aastane. Mu juudist ema tahtis iga sendi perele hoida ja ei arvanud lapstööjõu ärakasutamisest midagi erilist. Mõne aastaga kogunes mul siinsamas Tallinnas massitööstuse kogemust tuhandeid tunde. Loomulikult mitteseaduslikult. See oli nõukogude aja viimases lõpus, 1988-1989.  Ja see oli väärt kogemus, mida ma mitte millegi vastu ei vahetaks, sest just tänu tollele praktikale olen kogu edasise elu suutnud enamus rõivaesemeid välja mõelda, lõiked luua, kangast välja lõigata ja lõplikult valmis õmmelda mõne tunniga!

Üheksakümnendate alguses, kui olin juba 16 aastane, tekkisid mul head kontaktid Rootsi tekstiilitööstustega, kes olid huvitatud Eestist odava allhanke ostmisest. Tegime emaga oma firma ja õmblesime 10 aasta vältel sellele samale „jubedale“ H&Mile ja veel kümnekonnale moe-, pesu-, ja spordibrändile nagu oravad rattas pesu, pluuse, kleite, dresse, jne. 50 töötajaga väikevabrikus olid 10 000 rõivaesemega tellimused, mille täitmiseks aega vaid 1,5-2 kuud, tavalised. Töötasime kolmes vahetuses, elasime emaga sisuliselt 24h tehases. Ja nii aastaid. Niipalju kui mäletan, tegid ületunde peaaegu kõik õmblejad. Ületöö oli norm, mida mõisteti hästi, kuna see tõi väikese palgalisa ja aitas hoida töökohta.

Tollased kuupalgad Eesti tekstiilitööstuses olid samuti 60-80 euro tasemel. Iseasi, mis selle raha eest tollal kõike sai. Kuid valdav arusaamine oli, et palgad saavad tõusta vaid koos majanduse kasvuga, ekspordi suurenemisega. Kindlasti paistis meie töö kellelegi teisele kusagil suurema või väiksema mere taga lubamatu orjatööna, meie töötingimused ja tööaeg ei vastanud mingitele tänapäeva normidele. Siiski - 20 aastaga on õmbleja palk koos Eesti majanduse ja keskmise palgaga tõusnud 10 korda. Iseasi, et vahepeal on aga enamusest õmblejatest saanud puhastusteenindajad, raamatupidajad, müüjad ning erialaste oskuste hulk turul vähenenud miinimumini.

Rääkides Bangladeshist, oleks korrektne märkida, et tekstiilitööstused ei palka ega orjasta sealmail kõiki elanikke, pigem vaid 10-20%. Tööpuudus on neil väiksem kui meil, ca 5%, mis tähendab, et pea alati on inimesel võimalik leida endale uus töö või kõrgem palk. Jutte orjastamisest ei maksa võtta sulatõena. Oma kogemusest usun pigem neid, kelle sõnul on ületöö sageli mitte H&M suguste suurfirmade nõue, vaid suurema majandusvabaduse poole ihkavate ülitöökate bangladeshlaste endi valik. Peaasi, et tööd oleks...

Võrdsusest, sotsiaalsest vastutustundest jms rääkida on tänapäeval mõistagi trendikas. Sageli jääb mulle mulje, et mitte kõik trendikummardajad ei saa (või ei taha saada) päris hästi aru sellest, kuidas leib lauale jõuab ja langevad nn sotsiaalse populismi ohvriks.  Kõik üleskutsed mitte tarbida Bangladeshis toodetud rõivaid või mitmekordistada sealseid tekstiilisektori palku, ei tähenda ju midagi muud kui saata meist 10-20 korda vähem palka saavatele inimestele selgesõnaline sõnum: teie majanduse suurim, ca 20 miljardi dollarilise aastakäibega tööstusharu ootab kas osaline või täielik kokkuvarisemine täpselt nii, nagu juhtus see kunagi Eestis sellesama palgatõusu tulemusel. Kui Eestis kaotas õmblejana töö mõni tuhat inimest, siis Bangladeshis tuleks ümberõppele saata miljoneid käbedaid töökäsi. Kas see ongi meie egoistliku protesti kaugem eesmärk oma sotsiaalselt tundliku õhtumaa närvi rahustamiseks?

Viimastel aastatel karusnaha disaineri ja köösnerina oma ateljeed arendades näen sedasama sotsiaalsel närvil põhinevat silmakirja tunnustega ohtlikku ajupesu. Läänemaailm on täis „põhimõttekindlaid“ karusnaha vastaseid, kes kahe suu poolega looma-, kana-, või sealiha mugivad, vaid parimast loomanahast kingi, saapaid, püksirihmu ja käekotte ostavad. Justkui erineks nende tööstusharude massitoodang millegi erilise poolest oma tooraine varumise või loomade kohtlemise protsessis! Naomi Campbell, Cindy Crowford, Dennis Rodman, jpt astuvad ühel päeval avalikult üles agressiivsetes karusnaha kandmist taunivates reklaamides (lubades ennemini olla alasti, kui kanda loomanahku),  mõni aeg hiljem poseerivad aga uhkelt karusnahkades – kõik sõltub sellest, kes töö kinni maksab!

Kuid mõeldes veelkord tagasi neile „orjastatud“ bangladeshlastele, kelle hea käekäigu pärast härra Maiste nii südikalt võitleb, siis läheb mulgi meel vahel päris kurvaks. Aga hoopis teisel põhjusel. Tööandjana olen nukker, et meil pole enam Eestis alles selliseid kiireid sõrmi ja käbedaid käsi nagu olid siis, kui me veel kolmes vahetuses massitööstuses õmmelda oskasime. See oskus on Eestist 20 iseseisvusaastaga peaaegu täielikult hommikumaale kadunud, olles asendunud ebaefektiivse käsitöö nime all tehtava päeva õhtusse veeretamisega, mis jätab päeva lõpuks nälga ka näputöö tegijad endid. Majanduskasvust rääkimata. Oma ateljees olen näinud hirmsat vaeva, et leia õmblejaid, kelle tootlikkus oleks minuga enamvähemgi samal tasemel, mitte kaks või viis korda madalam!

Bangladeshis on need oskused, ilma milleta meil midagi selga panna poleks, veel alles. Kui kuidagi võimalik, tuleks lõpetada see „rõivaste mitteostmise“ hala ning kutsuda need kuldsete käte ja suure pühendumusega inimesed pigem tööle Eestisse. Nemad saaksid kümnekordse palga, meie aga konkurentsivõime tagavad töötajad.

Ei, ma ei arva, et ebainimlikes oludes töötada oleks uhkuse asi. Pigem vastupidi. Kuid see on arengufaas, kust kõigil tuleb läbi tulla, samm sammu haaval paremate tingimuste nimel tööd tehes. Ja Bangladeshi 12% aastane majanduskasv ongi suurim oma piirkonnas, mis annab lootust kõigi töötusharude palgatöötajatele.

Ma tahaksin väga loota, et see nn sotsiaalselt vastutustundeline kapitalism, mille eestkõnelejaid üha rohkem ka Eestis kohtab, ei tähenda seda, et peagi ümbritsevad meid üksnes mugavalt tugitoolis lösutavad üksikuid läbilöögivõimetuid ideid heietavad kõrget palka ja paindlikku tööaega ihkavad odavatesse moerõivastesse riietunud indiviidid, kes oma jõudeajal eelistavad võidelda võrdsuse eest kusagil kaugel, kuhu meid appi palutud pole.

KONKURSS: AIDAKE SAVISAARELE MÜTSI KINKIDA!!

Head sõbrad, et ilmad on jahenenud ja kõik oponendid mängleva kergusega alistanud Tallinna linnapea järgmiseks nelja aastaks ka selgunud, tekkis mõte linnapeale ka väärikas karusnahast müts kinkida. Selline müts, mida naljalt kellelgi teisel poleks ja mis võiks saada meeri visiitkaardiks talvises Tallinnas.

Algmaterjaliks tahtsin pakkuda mõne laheda mütsimudeli laiast maailmas, mida siis omakorda Eesti rahvusmustrite ja sümbolitega ettevaatlikult töödelda.

Palun OLGE AKTIIVSED ja VALIGE neist paarikümnest variandist oma lemmik, kirjutades KAS Facebooki või siia blogikommentaaridesse oma lemmiku JÄRJEKORRA number ja miks just see Savisaarele võiks sobida.

Kui keegi tahab ka endale täpselt samasugust mütsi nagu teeme linnapeale, siis ühel õnnelikul selline võimalus ka avaneb. Selleks tuleb osaleda hääletusel, laikida konkurssi kuulutust Tallinna Karusnaha Meistrite leheküljel ning jagada oma Facebooki lehel konkurssi kuulutust. Kui meile laekub vähemasti 20 soovitust koos konkursi jagamisega, loosimegi ühele samasuguse mütsi!

Konkurss kestab 10.novembrini. Ümberdisanitud eksklusiivse mütsivariandi toimetame nii meerini kui ka õnneliku konkurssi loosi võitjani hiljemalt 1.DETSEMBRIL!

Hrushovi sula - NR 1 (parempoolne)

Berlusconi NR 2 (parempoolne)

turkmenistaan NR3

Putini läkiläki NR 4 (parempoolne)

Breznevikas NR 5

Dr.Zivago stile NR 6

Naturale NR7

 

Black&White NR 8

elegance NR 9

sämm NR 10

hvostik NR 11

Luzkovikas NR 12

soliid NR 13

Kelm NR 14

Submarine NR 15

papaha NR 16

papaha NR 17

Kavkaz NR 18

Karjane NR 19

Putin 2 NR 20

Hallid moehiired, värisege! 2013 sügistalve põhitrend on karusnahk!

Kuigi lumi on veel Eestist umbes 200 km kaugusel, olles hetkel oma vaibaga katnud Soomes maa Mikkelist põhjapool, on paljud Eesti naised juba avastamas, et „tahaks omale midagi sooja ja karusnahkset“.  Kusjuures mitte ainult eesti naised, sest viimasel reedel astus Tallinna Karusnaha Meistrite ateljeest läbi ka soomlanna, kes lausa kiljus vaimustusest, kui kuulis, tal on võimalik omale soetada mantel metslooma karusnahast, et „sõbrannad teda farmiloomade kandmise pärast Soomes risti ei lööks! (talle meeldis kõige rohkem roheliseks värvitud kährik,mida eestis kutsutakse hellitavalt ka pesukaruks ja Soomes supikoiraks!)

Ka meie pere vanim laps tuli üle mitme kuu koju käima Soomest, kus ta Vuokatis gümnaasiumis õpib koos mitmete välismaalastega. Üks neist olla klassi parim matemaatik, hiinlane, kelle lemmiktoiduks on arvake ära mis? Kassid! Matthias rääkis, et too noormees, kes muidu kõige kombelisem ja viisakam õppur, on rääkinud erinevatest kiiretest kassiretseptidest. Kui ma seda kuulsin, läks pikakas ajaks söögisu ära, sest ka meil on kodus mitu armsat kiisut....

Samasugust vastikust võivad omal moel tunda ka need ca 37% läänemaailma inimesi, kes taunivad karusnaha kandmist. Kuid minu õnneks on nad vähemuses – viimastel aastatel on karusnaha kasutamine moetööstuses kasvanud vägagi mastaapseks. Rahvusvahelisest tipp-moedisaineritest tervelt 70% näitas oma 2013 sügistalve moeloomes vähemasti ühte karusnahkset eset, paljudel, nagu Marc Jacobs, oli neid välja pakkuda suisa kümmekond. Nahk ja karusnahk on 2013 -2014 moemaaillma vaieldamatud taasüllatajad!

Mitmed uuringud, mida olen lugenud, kinnitavad, et karusnaha tolereerijate hulk on viimasel aastal läänes kasvanud  4-5% võrra. Olulisem on aga ehk see, et läänemaailmas on neid, kes karusnahku kanda julgevad üle 50%, vastaseid 30-40% vahel.  Venemaal seevastu, siit mõnisada km itta, pole karusnahk kunagi oma populaarsuselt alla 90% langenudki!

Mis siis on karusnaha moetrendid sel hooajal? Kui võtta kirjud arengud ja sajad põnevad kollektsioonid kokku kolme märksõnaga, siis oleks need minu hinnangul värvikirev eri nahkade kombineerimine, kraede ja poolvestide revolutsioon ja pikavarukalised kindad.

Esmalt kirjutaks värvidest. Moes on erinevate karusnahkade kombineerimine triibulisteks ja laigulisteks kasukateks, poolmantliteks ja vestideks. Kuigi ei saa väita, et ühevärviline alati elegantne naarits poleks moes, on rõhk pigem värvilisusel ja julgel eneseväljendusel. Sellesama trendi juurde kuulub arusaam, et niisama nahkasid kokku õmmelda enam ei sobi: moes on erinevad mustrid, mis saavutatakse karusnaha erinevateks kujunditeks lõikamise ja nahatükkidega kokkuõmblemise teel. Kuubikud, pikiribad, kuusepuud, jms on pigem kohustuslik viis karusnaha kandmiseks.

Mõned huvitavad näited on siin:

Nagu juba öeldud, on teine huvitav trend erinevate lõigetega kraed, pleedid ja minivestid.  Tundub, et neid sobib aktsendina kanda pea iga kleidiga ja igal üritusel. Oluline on tähele panna, et sedasorti julged kraed, mida kohe ka piltidel näitan, soojendavad üsna keha vastu hoides ennekõike selga, erinedes klassikalistest rinda soojendanud kraedest.

Vaadake ise ja mõelge, kas midagi sellist ka ise kanda julgeksite!?

Kolmas minu meelest põnev trend puudutab kindaid. Kui kootud sõrmikud, mida kaunistab mõne sentimeetrine karusanaha vöö, on juba mitu aastat müügis, siis kuni küünarnukkideni ulatuvad kindad tõi uues võtmes välja Ameerika noorema põlvkonna disainer Alexander Wang (30). Ja need mõjuvad suurepäraselt just käisteta kleidi kõrvale. Loodan, et midagi sarnast näeb ka juba sel aastal meie presindendi vastuvõtul.

Mõned isutekitavad näited on siin:

Lõpetuseks ka minu isiklikest lemmikutest. Kui päris aus olla siis liigse eputamise asemel sümpatiseerib mind rohkem ajatu elegants, mida õnneks ka paljus tipp-disainerid endiselt edasi arendavad! Minu lemmikuid näeb siin: