Milliseid karusnahku kanti Tallinnas 500 aastat tagasi?

Pole saladus, et minu üheks hobiks ja kireks on keskaaja rõivastus ja vibulaskmine. Olen erinevaid keskaegseid kostüüme õmmelnud päris palju ja neis ka ise vanalinnas 6 aastat igal suvel vibuinstruktorina töödanud, kuid ikka vaimustavad nad mind uuesti ja uuesti!

Kuigi olen läbinud nii giidi kui keskaegsete rõivaste valmistamise kursused, jagub üllatusi ikka ja jälle. Näiteks kuulsin hiljuti ühelt ajaloolaselt, et esimene keskaegses Tallinnas aadlikest-kaupmeestest sakslaste, taanlaste, rootslaste ja venelaste kõrval end sisse seadnud eestlasest oli minu ametikaaslane - köösner. Kas pole lahe!

Teades, kuivõrd olulisel kohal olid riietuses keskajal karusnahk, on mind alati üllatanud, miks ennast hilise keskaja rikka kaupmehe stiilis toidukohaks nimetav Olde Hansa restoran pole oma riietusse karusnahka sobitanud. 

Aga mida siis 500 aasta eest kanti? otsisin välja ühe sellise ajaloolaste kirjelduse 15-16 sajandi Tallinna kohta: 

Laialt kasutati Liivimaal rõivaste valmistamisel karusnahka, mis oli samuti üks han-

sakaubanduse tähtsamaid objekte ja mida liikus Liivimaa turul suures valikus

 Levinud olid nii haruldased ja kallid kui ka odavad karusnahad: “Kõrgema seisuse rahval oli seljas ilvese-, leopardi- ja nugisenahkadega, lihtsatel aga hundi-, kärbi- ja rebasenahaga vooderdatud kuued.”

Balthasar Russowi sõnu kinnitavad arhiiviallikad, lisades omakorda loetelusse orava-, metskitse-, saarma-, naaritsa-, soobli-, nirginaha jms. Tuleb arvata, et kasutati isegi kassinahka, näiteks kuulus ühele Tallinna kodanikule musta kassi nahaga vooderdatud (mith swartten katten fellen gefodert) mustast karteke’st krae (koller).

Tallinna köösnerite 1453.aasta skraa järgi otsustades oli oravanahk üks tavalisemaid, kuivõrd meistritööks nõuti kasukavoodrit oravanaha kõhu- ja selja-poolest ning hallipunakirjust oravanahast.

Samas oli orava talvine hall nahk (grauwerck) jälle kallihinnaline haruldus. Kõige odavam, kättesaadavam ja levinum oli koduloomade, eelkõige lamba- ja tallenahk. Isegi Tallinna köösnerite meistritööks oli muu hulgas lambanahkse naistekasuka valmistami-

ne.

Kas meeldivad sellised rõivad!?

Eetiline karusnahk - mis see on?

Eesti kopranahk on üldjuhul vaid eetiline!

ja selline kena kott ka 195 euroga saadaval!

Kas pole huvitav, et Soomes, kus Saga Fursi nimeline väikefarmereid koondav karusnahaettevõte müüb aastas sadade miljonite eurode eest ülikvaliteetseid karusnahku üle ilma, ei leia te kogu riigis peaaegu ühtegi karusnaha ateljeed või kauplust? 

Põhjus on lihtne: Skandinaavias ja Soomes on roheline ajupesu juba suutnud murda aastatuhandadete pikkused traditsioonid. Mis siis, et on külm, ikkagi me karusnahka ei kanna. Ja kui on ikka väga külm, siis kanname karv sissepoole, et ei torkaks silma. Ja pigem kunstkarusnahaka kui pärisnahka.

Viimasel ajal on aga maailmas ning Soomeski leitud väike päästerõngas ja hakatud karusnahka laias laastus kaheks jagama: farmindus ja metsikud loomad. Esimene on paha ja teine tolereeritav. Metsaloomade nahad, mis on turul alati olnud odavamad, on hinnalt tõusma hakanud ja kohati farmiloomadega juba samal tasemel, kuna „eetiline karusnahk“ on kuum teema isegi Londoni Moenädalal.

Ka minule meeldib, et loomad saaks elalda vaba ja õnnelikku elu mitmeid aastaid enne kui neist saavad toit teistele loomadele või siis riidet või toit inimesele. Ma kipun uskuma, et inimesel on siiski õigus end ümbritevat loodust juhtida ja kujundada, kuid tegema peaks seda säästlikult ja mõistlikult.

Eestis pole eetiline karusnahk veel massidesse kandunud mõiste, kuid kui tellite minult mõne toote, siis alates veebruarist kirjutan kõigile toodetele, mis on valmistatud metslooma karusnahast, peale: „Happy Fur by Ilona Abdullajeva“. Et siis vähemasti klient teaks ja võiks ka alati uhkusega öelda, et tema kasukas on eetiline. 

Umbes nagu hübriid sõiduauto.

Kuulsused karusnaha vastu? Ärge tehke nalja!!

Kuninganna.....

Minu Facebooki lehele on aeg-ajalt sattunud loomakaitsjad, kes püüavad inimesi hirmutada. Seni pole see neil korda läinud ja ma loodan, et ka ei lähe: 90% minu kasutatavatest karusnahkadest on eetiline ehk õnnelikku elu elanud metsaloomde oma ja seega pole väga suurt mõtet vale puu all klähvida.

Küll aga tahaksin loomakaitsjatele öelda, et ka nende puhul pole kuld kõik, mis hiilgab.

kes tunneb ära kuningakoja liikmed, see tunneb ka ära karusnaha!

Nimelt ilmub aeg-ajalt ilmub lääne meedias lugusid, kus loomakaitsjad on oma vapiloomadeks valinud megastaarid: näitlejad, lauljad, modellid jne.  Mulje, et need inimesed karusnahku ei kanna, on veenev ja saab alati meediakõla.

Tegelikult on muidugi olukord siiski teine: kuulsused armastavad karusnahku ja ajavad need endale selga üsna pea pärast hästi makstud „eetlise“ reklaamikampaania lõppu. Otsisin siis kokku mõned staarid, kes on üles astunud karusnaha vastastena ja kes hiljem südemerahus ka karusnahkades poseerivad. Lisaks veel teisigi staare, kes loomanahku kanda ei häbene. Head vaatamist!

Oli aeg, mil Naomi pigem alasti võttis...

ja oli aeg, mil Naomi pigem karusnahka riietus...

oli aeg, mil Cindy karsunahaga võitles ja oli aeg mil ta kasukaga säras...

Olid ajad,mil Dennis karusnaha kandjaid vihkas...

ja tulid ajad, mil Dennis karusnaha taas selga ajas...

 Ja siin siis veel mõned staarid, kes pole karusnahku kunagi häbenenud....

Rääkimata vene staaridest...

Edu ka teile, tulevased ja praegused staarid!

10 sammu, kuidas kujuneb kasuka hind ateljees (ehk 45-60 tundi higi, vaeva ja rõõmu!)

 

Alustaks seekord konkreetselt: kui Venemaal lähevad paremini kaubaks need kasukad, millel küljes hinnasildid alates 10 000 eurost ja Peterburis ning Moskvas või poest leida ka üle 200 000 euroseid kasukaid, siis meil Eestis pole ei oligarhe ega superrikkaid kahjuks jalaga segada. 5000-10 000 eurone naaritsakasukas on minugi töös seni haruldus, 150 000-300 000 eurosest vene sooblinahast kehakatte vastu pole seni keegi huvi tundnud. Isegi siis, kui mul oli võimalus paari kasuka jagu soobleid saada 10 korda turuhinnast odavamalt, ei liikunud Eestis kellegi kõrvad. Mis siis ikka, äkki kunagi veel veab!

Kui palju maksab naaritsakasukas, küsitakse sageli. Aga palju selline rebase vest maksab? Nii kallis!? Need on vestlused minu igapäevast. Ükskõik, kas ütlen hinnaks 1000, 2000, 3000 või 4000 eurot. Igal juhul tundub kallis.

Meil Jõhvi bussijaamas saab sellise vesti 250 euroga, rääkis kunagi üks neiu, kui oli kuulnud minu kaks korda kallimat hinnapakkumist.

Nüüd siis lugege, head sõbrad! Siin on väike mustand, kuhu aeg ja raha kulub!

Kui tulete köösneri juurde, siis ei saa te mitte iialgi sama odavat vesti või kasukat kui tehakse Hiinas, Kreekas või Türgis massitööstuse põhimõttel ühe kindla lõike järgi. Kui leiate omale hästi istuva vesti või kasuka puhkereisilt, siis palun ostke ära! Tööstused ostavad karusnahku oksjonilt hulgi ja saavad neid palju odavamalt kui minusugused, kes ostavad neid väikestes kogustes edasimüüjate või edasimüüjate-edasimüüjate käest. Ühelgi köösneril pole raha 1000 naaritsa (heal juhul saaks 30 000 euroga)  korraga väljaostmiseks, sest siis poleks ta lihtsalt köösner. Ja vaja oleks ju veel kümneid eri karusnahku, et kliendile valikut pakkuda...

Esiteks – mis on teie eelarve (karusnaha ja karusnaha hinnavahe on kordades)

Niisiis algab kasuka või vesti hind sellest, kui soodsalt ja mis karusnahku kasutada. Hinnad sõltuvad ka sellest, kui suured on nahad, kas farmi või metsaloomad, jne. Isased naaritsad on kallimad kui emased. Kährik, mis maksis veel paari aasta eest nii vähe, et teda polnud mõtet raudadesse jäädes üles korjata, tõusis ainuüksi viimasel poolaastal hinnas kaks korda, kuna kusagil Itaalias üks suur tööstus avastas laheda mudeli...Üldjuhul on Eesti metsaloomad siiski odavamad kui Soome kvaliteetfarmi omad, värvitud on kallimad kui naturaalsed, hunti, ilvest, karu jt haruldusi tuleb osta iga kord uue kokkuleppe hinnaga üle maailma tegutsevatelt agentidelt, sest neid teatavasti farmides väga ei kasvatata (tõsi, Venemaal ilvest kasvatatakse, aga kogused on väikesed)

Teiseks – teadke, milleks  teile see kasukas!

Laias laastus võib kasukat või vesti osta mitmel põhjusel: prestiizi, sooja, sobivuse, vm pärast. Mina soovitan tavaliselt praktilisust koos sobivusega: igal inimesel on toonid, mis talle sobivad. Kui otsite sooje värve, siis on üks soodsamaid variante ehk punarebane teile palju sobivam lahendus kui kordades kallim pruun, must või valge naarits. Aga mõnele tõepoolest naarits meeldib ja ka sobib! Kui tahate tihedamat, kohevamat, siis saab värvitud kährikust imekenasi tooteid! Seevastu üsna sageli ajavad inimesed segi värvitud karusnahad ja ega neid on ka profil sageli raske eristada: näiteks mustaks värvitud polaarebast ja tavalist mustaks värvitud rebast. No kas siis on ikka mõtet 3-5 korda kallim valida? Aga sageli valitakse. Nime pärast. Ja hakatakse siis hinda all kauplema! Muide, internetist, turult vm ostes on üsna suur võimalus sattuda ka pettuse ohvriks, sest Hiinas lähevad hulkuvad kassid-koerad hästi kaubaks ning kui neid värvida, pügada, jms, võib saada ükskõik millise põneva looma kasuka! Rahvusveliselt arvatakse pettuste mahtu olevat kuni 50% turust...

Kolmandaks – kui mitu karusnahka läheb minu kasukale või vestile.

See on oluline küsimus enne kui jõuame hinnale lähemale. Olen näinud Eestis tehtud hõberebase ja rebase veste, kus on kasutatud vaid ühte karusnahka! Tulemus on köösneri jaoks veidi ebamäärane, aga inimesed, kes on 500-600 eurot eritellimuse eest letti ladunud, ei näe kulisside taha. Kui rääkida 100% rebase või kähriku või ilvese karusnahast tehtud vestist, siis mina püüaks alati kasutada vähemalt kahte karusnahka, rõhutades kraed. Kui vesti sisse peaks mahtuma ka kandja istmikuosa, kasvab kohe ka soovitatav nahkade arv. Naaritsad, nugised, sooblid on oluliselt väiksemad, neid kulub reeglina 3-4 korda rohkem. Kui vesti asemel on varrukatega maani kasukas, tuleb näiteks naaritsa puhul arvestada 40-50 karusnahaga. Ühe kobeda naaritsanaha saab täna Eestis kätte 60-100 euro eest, sõltub suurusest ja kvaliteedist. Arvutage siis!

NB: minu soovitus: kui juba osta midagi karusnahkset ja maksta 100-4000 eurot, siis pigem kasutada 1-2 karusnahka rohkem kui vähem, sest liigne kokkuhoid võib tähendada ka kokkuhoidu efektis.

Neljandaks – mis mustriga peab olema karusnahk õmmeldud ja kuidas peavad värvid paiknema?

Laias laastus on kõige odavam võimalus karusnahka kasutada tervete tükkidena. Kui hakata sobitama värve korrapäraselt või on soov luua mustrit või soov nahka pikemaks õmmelda, tulevad mängu keerulised tehnikad, mis tähendab, et köösner lõikab iga karusnaha 20-200 ribaks või tükiks, sobitab need kui puzzle uuesti kokku vastavalt soovitud lõpptulemusele ja õmbleb spetsiaalsel karusnaha õmblusmasinal uuesti kokku. Sõltuvalt püstitatud eesmärgist kulub kasuka puhul selliseks lahku-kokku-sobitamiseks-õmblemiseks 20-50h! Ja siis ollakse tagasi nullis ehk sealmaal, et kasukat/vesti saab hakata uuesti edasi kokku õmblema.

Viiendaks – milliseid materjale veel tahate kasutada?

Mõni tahab kasutada vesti külgedel nahka, mõni kasuka varrukad teha nahast. Voodrigi võib valida tavalise või erilise, võib teha villase või siidi või atlasega. Kinnitusvahendite, lukkude jm valikul on odavate ja kallimate hinnavahe taas kuni 10 korda.

Kuuendaks – kas tegu on eridisaini või korduvmudeliga

Nagu iga toote puhul kulub esimese eksemplari tegemiseks vähemasti kaks korda rohkem aega kui järgmistele analoogidele. Sama on ka kasukate, mütside ja vestidega! Disaineri töö on aidata kujundada eripärane ja ainulaadne toode, milleks tuleb ükshaaval läbi käia umbes 20 erinevat nüanssi ja need kõik kliendi soovide ja maitsega kokku sobitada. Tavaliselt võtab selline läbimõtlemine, ideaalvariandi otsimine ja lõpliku terviku kujundamine disaineril 2-5 tundi.

Seitsmendaks – mitu korda teeme proovi?

Proovid on hädavajalikud selleks, et kasukas tõeliselt hästi selga istuks. Mina alla kolme proovi tavaliselt ei tee, keerulisemate mudelite või kehakujude puhul võib minna ka rohkem. Iga proov võtab pool tundi. Kokku siis 2h.

Kaheksandaks – kokkuõmblemine!

Mõni arvab, et köösneri töö on nagu seeliku tegemine: võtad lõike ette, lõikad riidest kaks parajat tükki ja õmbled omavahel kokku. Oh ei! Taas kord hakkab kiiret lõppmängu takistama loomakarva naturaalsus: kas värvid sobivad kokku, mõnes karv hoiab püsti, teises kohas lamab, jne,jne. See kõik tuleb klappima saada, mis sageli tähendab õmbluste ja ka naha uuesti ja uuesti lahti harutamist/lõikamist ja kokkuõmblemist. Ühe vesti tükkidest kokkuõmblemisele kulub ehk 6h, kasuka puhul 10h.

Üheksandaks – viimistlemine

Lukud, haagid, taskud, kandid, jm tuleb paika saada. Enne kasuka/vesti üleandmist tuleb karv veel harjaga läikima lüüa. 2h kulub nagu niuhti!

Kümnendaks – lõpuks valmis!

Lööme siis kokku kulunud aja ja materjali kulu. Oletame, et tegu on eridisainiga ilvesenahast klassikaliselt väikesest tükkidest kokkusobitatud poolkasukaga (vesti ja täispika kasuka vahepealne valik):

• ·         Karusnahad (400eur x 6tk on 2400 eur)
• ·         Nahk, kinnitusvahendid, voodririie ja muud vidinad 100 eur.
• ·         Disainimine – 3h
• ·         Karusnaha lahti lõikamine, koku sobitamine ja kokku õmblemine 30h
• ·         Toote kokkuõmblemine kuuest karusnahast -8h
• ·         Proovidele kuluv aeg – 2h
• ·         Viimistlemine – 2h

·         Kokku puhast tööaega 45h (praktikas 6 intensiivset täistööpäeva)

Niisiis on meil olemas materjali hind 2500 eur. Ja meil on ka 45h tööd (eeldame, et see on eesti keskmise palgaga tehtud). Lisame veel tööjõult makstavad maksud, ateljee ülalpidamisekulud ühe toote kohta, kallite õmblusmasinate amortisatsiooni (ühe uue Strobel karusnaha õmblusmasina saab alates 8000 eurost, vaja on mitut) ja saamegi ühe eripärase ilvesekasuka omahinnaks 3042 eurot. Lisades veel käibemaksu (20%) ja ettevõtte kasumisoovi 10%, tõuseb lõpphind 4000 euro peale!

Kokkuvõttes: köösnerile ja firmale jääb kokku ca 1/3 toote lõpphinnast, 2/3 kulub aga materjalile. Midagi pole teha – karusnahad on eksklusiivne naturaalne ressurss, mida kusagilt meetrikaupa rullis osta ei saa! Kes saab seda endale lubada, see saab!