Vanaisa piip ja armsad karusnahast aksessuaarid...

Kolmapäeval matsin oma vanaisa. Fahradin Abdullajevits Abdullajevi. Ametlikult oleks mu alati soliidne ja kuni surmani vaid lipsuga käinud intelligendist vanaisa detsembris saanud 90 aastaseks, aga tegelikult pandi sõja ajal dokumentidesse viis aastat juurde, et saaks poisikese ikka varem rindele saata. Raske elu läbi teinud, juba lapsena nii vanemad kui kõik vennad-õed kaotanud ja sõjaski haavata saanud vanaisa suri ilma ühegi haiguseta oma Pelgulinna korteris: kooris koos naisega köögis kartuleid, viskas nalja ja vajus äkki toolilt maha. Arstid konstateerisid südame seiskumise.

Alles hiljuti sain teada, et pärast sõda Aserbaidžaanist Eestisse sattunud, meremehe kutse valinud ja 30 aastat EstRõbPromis kapteni vanemabina mööda maailmameresid seilanud vanaisa oli pensionile jäädes tegelnud samuti karusnahast mütside valmistamisega. Peielauas oli mitmeid inimesi, kel tema tehtud mütsid tänini kodu alles. Ütle veel, et geenid meid ei mõjuta.. Selline oli mu vanaisa (koos oma abikaasaga) : 

Lisaks aastasadade jooksul läbiproovitud koduveini valmistamise retseptidele jäi vanaisast järele ka mitukümmend aasta vana ning mitu korda hoolikalt remonditud piip, mida ta veel eelmisel õhtul oli popsinud. Selle sain nüüd endale. Eile õhtul ostustasin, et hakkan vanaisa mälestuseks piipu tegema ja üritasin pea tund aega seda põlema saada. Sain lõpuks hakkama! Ilmselt suitsetavad minu esivanemate maal Aserbaidžaanis paljud vanad naised piipu, mõtlesin endamisi. Miks mitte siis ka mina!

Aga vaid paar tundi enne matuseid oli mul vanalinna ühes butiigis elu esimene televisoonisaate lindistus. Moesaate tegijad Alina Privalova ja Anatoli Ein olid saatesse kutsunud Ülle Pohjanheimo, Ilona Abdullajeva ja veel ühe toreda disaineri, kelle nime ma kahjuks ei tea! Näitasin seal oma viimase aja lemmiktooteid: karusnahast patju, susse ja käevõrusid. Need asjakesed on tehtud inimestele, kes otsivad ilusaid ja sooje kingitusi jõuludeks. Sellised nad siis said ja iga päev valmib ka uusi!

Kel huvi, teen kingid just teile sobivast karusnahast ja värvigammas.

Savisaare müts on valmimas, isegi kaks mütsi!

10.novembril sai täis aeg, mil lõin kokku konkursi „otsime linnapeale mütsi“. Huvi oli teema vastu suur, mõni arvas, et teeme nalja, mõni jälle võttis liiga tõsiselt)).  Rahva tahtel sai müts välja valitud, ja nii kurb kui see ka mulle ei tundu, sai enim hääli tavapärasest kõrgem ja soliidsem läkiläki! Just see siin!

Kuigi läkiläkid pole just minu lemmikud, kuna neis üldjuhul napib elegantsust, on see mudel siiski päris hea kompromiss soliidsuse,väärikuse ja praktilisuse osas.

Kohe päev pärast konkurssi lõppu helistas ka Edgar Savisaare üks sekretäridest Katja ja uuris, kas mudel on välja valitud! Ja andis linnapea pea ümbermõõdu!

Nüüd siis olen mitu päeva nuputanud, mida selle mudeliga teha ja olen jõudnud järeldusele, et teen kaks eri mudelit: ühe sarnase läkiläki hõberebasest  ja siis veel teise: umbes sama kõrge ilma kõrvadeta naaritsast mütsi. Mõlemasse mütsi integreerin sümboolselt ka Tallinna linna sümboolikat. Las siis lugupeetud linnapea ise valib, kumba endale soovib! Või siis, kumb paremini Toompealt tema suunas levivate pahade mõtete vastu kaitseb (nagu soovitas üks Kesknädala lugeja).

Ja nagu lubatud, saab ka üks meie konkursi kuulutuse jagajatest ka endale samasuguse mütsi. Selleks õnnelikuks on fortuuna tahtel .....Guido Lindmäe!

Kahtlustan, et mitmed meie seas kannavad rebase asemel hulkuvate kasside nahast veste!

Mõtlesin väga kaua enne kui selle postituse julgesin teha. See pole ilus jutt ja puudutab ju kaudselt ka minu igapäevast tegevusvaldkonda. Aga siin ta siis nüüd on!

Pole saladus, et tänu karusnaha hindade jätkuvale tõusule on pettused nendega tavalised. Olen viimasel ajal üha rohkem nii tänavapildis märganud toredaid ja kenasid naisterahvaid, kes kannavad uhkusega minu jaoks arusaamatu looma kasukast valmistatud vesti. Neid veste iseloomustab karvkatte ebaühtlus, väike tihedus ja alati on nad mitte naturaalsed vaid värvitu (mis iseenesest pole patt, pigem moekas). Lasnamäel või ka mujal kauplustes olen selliste karusnahast vestide kohta ka mõnel korral müüjatelt pärinud naha päritolu kohta. Kõige sagedamini öeldakse, et värvitud rebane. Päritolu kas Poola või Türgi, kuid pikemal vestlusel selgub, et üks Hiina kaup kõik! Nende vestide eripäraks on madal hind: ca 200-250 eur, mis muudab nad ilmselt just nooremate seas populaarseks.

NO NEED POLE REBASED, TEE VÕI TINA!

Probleem on aga selles, et olen karusnahkadega tegelenud tänaseks mitu aastat ja näinud väga erinevaid metsa- ja farmiloomi. Liike, millest olen midagi valmistanud, tuleb ikka juba paarikümne ringis, kuid midagi nii koledat ja mannetut, kui need väidetavad „rebased“, annab otsida!  

Paraku on nii, et kui karuslooma karv värvida, seda töödelda, pügada, vms, siis palja silmaga on võimatu ka proffil öelda, mis loom see täpselt on. Just seepärast arvasin minagi mõnda aeg, et ju seal Hiinas siis sellised „erilised“ rebased elavad, kelle kasukast midagi ilusamat teha ei kannata. Mis siis, et madal lõpptoote hind ja mitmekihiline tarneahel lubab tootja hinnaks arvata mitte rohkem kui 50 eurot. Meie metsade pargitud rebaste hulgihind algab täna 40 eurost (üksikostude korral alates 100 eur) ja ühele natukenegi korralikule vestile kulub 2 loomanahka nagu niuhti. Hõberebase tööstuste hulgihind on täna turul tõusnud juba üle 200 euro tükist....Kusagile peaks mahtuma veel tööraha ja tootja kasum. Kui teoreetiliselt on võimaik selliseid odavaid veste ja poolaksukaid õmmelda 5-7cm tükikestest ehk jääkidest, mida müüakse turul kilokaupa soodsalt (ja seda ka Hiinas, Kreekas ja Türgis massiliselt tehakse), siis jääb ikkagi arusaamatuks kasutatud karva päritolu.

Olen teemat siit-sealt uurinud ja kipun arvama, et asi on siiski rebastest kaugel. Parimal juhul on tegu Hiina rahvustoiduks oleva tavalise segaverilise kassiga, keda lisaks toiduvalmistamisele eksporditakse miljonites eksemplarides ka  (karusnaha ja nahaparkijate abil) moetööstusesse.  Ma ei julge küll oma teooria kohta pead anda, kuid paremat selgitust mul nende „odavvestide“ kohta lihtsalt pole (jänese ja küüliku tunnen ma iga hetk ära, rebase samuti).

Igaks juhuks soovitan kõigile karusnahast lugu pidavatele naistele oma kasukas või vest ikka tellida sealt, kus näete ka konkreetset algupärast loomanahka oma täies ilus, mitte ei pea leppima „kahtlase rebasega“. Turul ja bussijaamas seda kahjuks välistada ei saa.

Vaadake neid videoid siit ja saate ehk aru, miks ma usun, et Hiinast ei tule meile mitte üksnes kvaliteetset karusnahka......

Esimene video räägib kasside söömisest Hiinas:

Teise video leiate sellelt lingilt ja see räägib karusnahaks püütavatest kassidest Hiinas...:

http://www.peta2.com/actions/dog-and-cat-fur/

PS! Minu ämm, kes kasvatab samuti kasse (täna on tal neid 14) ja on neid kümnete kaupa tänavatelt päästnud, steriliseerinud ja ravinud, teadis mõne aasta eest rääkida põrandaalustest kassipüüdjatest Tallinna kesklinnas, kellega võisteldes ta kasse päästa püüdis. Need öösiti autoga hulkuvaid kasse püüdnud tüübid ei olnud mu ämma sõnul mitte varjupaigast, vaid püüdsid kasse väidetavalt nahatöötlemise eesmärgil. Ei suuda ka seda kinnitada, kui vaevalt, et need jutud niisama õhus

Mida teha vana kasukaga? Viis uhket patja!

Te ei kujuta ette, millise pöörase klikkimise minu blogis põhjustas mõne päeva eest avaldatud konkurss Edgar Savisaarele mütsimudeli valimiseks: kolme päevaga ligi 4000 vaatamist!!! Tänan kõiki, kes vaevaks võtsid sisse vaadata! Peagi saavad võidumudelid selgeks ja siis asun tööle, et enne suuri külmi midagi lahedat ja väärikat meie linnapeale valmis meisterdada. Parim ettepanek (mis tuli ajalehe Kesknädal kommentaaridest) kõlas vähemasti asjatundlikult: „Müts peaks olema ka igapäevaselt praktiline. Ilma irooniata ütleks,et voodri all peaks olema kaitsekiht, mis peletaks Toompealt tuleva kahjuliku kiirguse!“. Just nii saabki olema, härra kommentaator!

Seekord tahtsin kirjutada aga karusnaha taaskasutusest, mis läänes väga popp, Eestis aga veel üldse mitte)))

Niisis: kahjuks või õnneks, kuid köösneri töö ei seisne vaid uute efektsete karusnahast toodete loomises. Umbes pool minu tööst on seotud aastate eest hangitud kasukate kaasajastamisega. Probleem, mida kunagiste moodsate, kuid tänaseks närtsinud kasukate omanikud alati ei mõista, on see, et 10-15 aastat vana kasukat ümber õmmelda on väga riskantne. Üldjuhul aastaid liigsoojas (üle +6 kraadi) ja kuivas korterikapis hoitud karusnahast on saanud käes pudenev paberisarnane moodustis, mida on parem mitte mudida.  

Eelmisel nädalal toodi mulle remontida üks vana ja väärikas hundinahast kasukas. Tõeliselt kvaliteetne töö, suurepärased nahad. Proual oli kasukaid mitu ja sedagi iludust oli ta aastate jooksul kandnud vaid mõne üksiku korra – kui ikka väga külm oli!! Arvestades hundinahkade haruldust (Eesti jahimeeste seltsis on piisavalt neid mehi, kes pole aastakümneid metsas käies selle aja jooksul kordagi hunti näinud!!!) ja kõrget hinda, samuti tipptasemel töötlust, võiks selline kasukas uuena maksta vähemalt 3000 eurot. Kasutatuna müüakse  kasutatud analooge Ebays 100-200 euroga. Tuleb nukralt möönda, et erinevalt paljukõneldud legendisest, pole karusnahk siiski igavene. Isegi hundi oma mitte. Soodsad küülikukasukad võivad juba paari aastaga kaotada 90% oma väärtusest ja ilust. Just seepärast olin tööd vastu võttes väga mures, milline on selle naha olukord, kas teda kannatab ümber töödelda. Voodri eemaldamine andis õnneks lootust – sellest kasukast saab veel asja!

No see oli ikka hulga ilusam kasukas kui see hundinahkne siin pildil: 

Kuid kui olla päris aus, siis mina vanast kasukast uut jopet või vesti ei teeks! Kuigi see on võimalik ja sageli ka oma vanasse sõpra armunud kliendi soov, soovitaksin pigem aegunud karvasest sõbrast vormida stiilseid patju. mis kaunistavad igat kodu! Ühest korralikust kasukast saab viis patja kindlasti! Eriti lahedad on mitmete värvikombinatsioonide ja mustritega padjad, mis annavad toale uue hõngu. 

Näiteks midagi sellist:

või siis sellist:

Head inimesed: kui teil on kodus vana kasukas, mida te enam ei kanna, siis ärge arvake, et need tuleb ära visata või veel aastateks „paberduma“ jätta! Ei, tooge nad parem minu juurde ja te saate vastu imekenad sisustuskatted oma tugitoolidele, patjadele, vooditele, jne.  

Siinkohal lisan isutekitamiseks mõned pildid karusnahksetest patjadest ja katetest. 

Kui keegi tahab endale vanst kasukast patju teha, siis ühe padja loomise hinnaks on 20-100 eur, sõltuvalt, mis tehnikaga ja kui väikestest mustritükkidest selle kokku meisterdame!