St.Theotonius viis Eesti köösneri suurde Sankt-Peterburgi

Tänu Püha Theotoniuse Kuningliku Vennaskonna heategevuslikule õhtusöögile Sankt-Peterburgi uhkes Vedenski hotellis oli mul üle-eelmisel laupäeval-pühapäeval  esmakordselt võimalus väikest osa oma karusnahast rõivastest (2014/2015 valminud töödest) Peterburi eliidile  esitleda. 

Ma ei saa veel siiamaani väga täpselt aru, mida see Hispaania-Portugali-Gruusia taustaga Vennaskond või Ordu endast kujutab, kuid nende ettevõtmised on suurejoonelised ja tänuväärsed. Olen koos nendega ka varem veini joonud ja kultuurilisi elamusi nautinud.

Seekordne Peterburi sõit tuli väga lühikese etteteatamisega ning seetõttu toimus kõik ettevalmistuseta. Nn käigu pealt. Heategevusõhtusöögil osales lisaks minule veel andekas lilleseadja Tatjana Otsabrik. Eestist, meie lõbus naistegrupp oli aga kokku ligi 20 inimest. 

Lisaks portugaallastele-hispaanlastele ning Venemaa esindajatele oli kohal ka mitmeid teisi inimesi: Vennaskonna tänumedal omistati näiteks tuntud Vene-Prantsuse naiskirjanikule Elena Zolile, kes muuseas on Gerard Depardieu naaber ja suur sõbranna ja teadis rääkida lõbusaid lugusid Gerardi armastusest Vene köögi vastu.

Minu väike esitlus läks kenasti, kuigi kohvrisse oli mahtunud  vaid 7-8 tagasihoidlikku eset. Üle pika aja nägin ka Peterburis Tatjana Ivanovat, kes on tuntuim ja mõjukaim moeblogia Peterburis ja kes eelmisel aastal ka minu ateljeed Tallinnas külastas (sealne moeelu on palju värvikam kui meil ja ka staare mustmiljon, seepärast on sellised kontaktid alati väärtuslikud). Ja muidugi ootasid mind juba ees ja olid terve sõidu vältel mu käteks-jalgadeks mu kaks head sõbrannat: vanatädi tütretütar Julia Babushkina  ja Peterburis tegutseva PR-firma omanik ja juht Natalja Penkina.

Kui veel meenutuda hommikuni kestnud peo säravamaid hetki, siis oli selleks kindlasti huvitav kihlvedu Moskva Spartaki jalgpalliklubi noortemeeskonna juhiga: öösel shampust juues rääkis ta, et oli kaamerate ees lubanud oma juuksed maha ajada, kui järgmisel päeval Perburi  Zenitil nende meeskonda võita peaks õnnestuma. Mina aga lubasin siis omakorda, et kui nad võitma peaks ja ta juba juuksed maha ajab, siis õmblen talle erilise karusnahast mütsi. Järgmisel päeval võitiski Spartak Zeniti 3:0..ja klubi juhil tuligi juuksed maha ajada...mul aga tuleb sügiseks midagi põnevat sinna peanupu otsa asemele mõeldaJ

Väidetavalt oli see heategevusõhtusöök väike ettevalmistus suuremaks sügisel toimuvaks gaalaks Moskvas. Mis saab mul olla selle vastu, et Püha Theotonius, kes väidetavalt sündis aastal 1082 ja oli suurim Portugali usuelu reformija ning esimene katoliku pühak sealmaal, aitab väikesel Eesti köösneril maailma näha!

PS: erinevalt Aivar Riisalust, Kristina Ojulandist või dr. Vassiljevist mina Püha Theotoniuselt katolikumaigulist rüütli- või aadlitiitlit ei soovi. Esiteks oli minu vana-vanaisa 

Aserbadzaanis kõrge islami vaimulik – imaam, kes ilmselt katoliku pühakutega liiga lähedast läbikäimist ei tervitaks. Teiseks olen ma igasugusest aadliteemast üsna väsinud, sest ka minu abikaasa on pärit parunite ja vürstide aadlisugupuudest, mis valitsesid kunagist Transilvaaniat ja ta armastab sellega (et teab oma sugupuud kuni 9.sajandini tagasi) aegajalt uhkustada.  Minu jaoks pole aadliseisusel suurt väärtust, veel vähem isehakanud aadlilJ. Kuid head teha, inimesi tunnustada ja omavahel kokku viia on alati tänuväärt!

Aitähh Sulle, St. Theotonius! Ja kohtume veel:)