PILDIKESI MINU ESIMESEST JAHILKÄIGUST ehk kuidas ma sain põdranaha pisiku!

Viimane nädalavahetus oli suur seiklus, sest sattusin esimest korda päris jahile. Koos sajakonna naisjahimehega.

Pilt1. Kõik sai alguse, kui üks minult vesti tellinud kliente (Triin Roostfelt) rääkis, et juhib jahinaiste seltskonda ja neil peagi tulemas kaks jahti. Esimene Haapsalu juures ja teine Viljandimaal. Et olen juba ammu unistanud jahilkäigust, siis otsustasin haarata võimalusest.

Pilt2. Kõik ei läinud siiski nii nagu plaanitud, vahetult enne esimest jahti läks katki mu Suzuki tagakumm. Ja sellele autole rehve leida on Eestis võimatu. Jäin mõneks ajaks jalanaiseks. Ning keegi jahinaistest väidetavalt Tallinnast Haapsallu ei sõitnud. Esimesest jahist jäin seega ilma!

Pilt3. Vahetult enne sellel nädalavahetusel toimunud Viljandi jahti oli lootus suurem, kuid auto ikka veel ei veerenud. Mulle teatati, et keegi Tallinnast autoga ei lähe ja ka ööbimiskohti pole. Olin väga kurb, sest Tapa tagant läbi Tallinna kella 7ks Lõuna-Eestise jõuda tundus ilmvõimatu. Õnneks astus ateljeesse sisse teine klient (Elina Virro), kes rääkis, et läheb ka ise suurele naiste jahile. Lubas aidata mind transpordiga ja helistas kohe inimesed läbi. Olin õnnelik, et lõpuks hakkab ka mul vedama.

Päev enne väljasõitu otsustas mu Nokia aga maha kukkuda ja nii õnnetult, et jäin ka telefonita. Kellelegi helistada ei saanud ja keegi ka mulle mitte.Lootsin vaid, et kokkelepitud ajal mulle järgi tullakse! Laupäeva hommikul kell 6.00 olin ateljee uksel valmis, punased kummikud jalas ja ootasin Hegnet, kes on jahinaiste üks eestvedajaid ja kes sõitis mulle spetsiaalselt järgi Sauelt. Ja pikkade valgete juustega Hegne tuligi!

Pilt4. Sõidu käigus selgus, et me siiski ei sõida Viljandisse, kuhu oli mind kutsunud teine jahinaiste eestvedaja Triin ja kuhu enda arvates suundusin. Tuli välja, et jahinaised on otsustanud pidada samal päeval sama ajal kahes eri kohas jahte. Ja mina sõitsin hoopis Põltsamaale! Miks neid üritusi kahes kohas teha samal ajal, pole enam minu asi. Ilmselt kellegi intriigid.

Pilt5. Jahihommikul kogenesid ca 80 naist 2 GPS seadmetega varustatud jahi-taksikoera ja üks jahilaika koosolekule, kus jagati teavet „mida tegema hakatakse“. Jaguneti kaheks grupiks: loomade ajajad (ka mina) ja laskjad.

Pilt6. Meid viidi autode ja bussiga metsa. Ajajad seisid tee peale, meid oli nii-nii palju. Ootasime käsklusi. Mets algas kraavist, mis oli vett täis. Ja selle taga soo. Ja mul olid lühikesed, 30cm säärega punased linnakummikud:). Et mitte kohe märgade jalgadega alustada, hankisin kõrvalmetsast suure pulga, et sellega üle kraavi hüpata. Sealt algaski soo. 

Ja siis ma unustasin kõik muu: jah, ma kõndisin nagu ka teised ajajad edasi ca 100m vahedega ja hõikasin valjul häälel „Ohhoo, heia-heia“, vms, mis pidi loomi meist laskjate suunas ehmatama, kuid MINU TEGELIK TÄHELEPANU oli juba 90% soosamblikul. Ohh, need värvid, mida sammal endas sügisel kannab!!! Ma polnud midagi sellist näinudki!Ma võtsin fotoaparaadi ja muudkui pildistasin ja pildistasin.

Pilt7. Pärast sood algas paks mets, kus puude vahe oli kohati 0,5-1m ja kus pikas rohus sumades tuli küünarnukkidega teed teha, et üldse edasi pääseda. Mõtlesin, et seal pole vist ükski inimene enne mind käinud. Mingil hetkel oli murdunud mu kepp ja varsti kaotasin ka fotoaparaadi objektiivi katte! Aga tunne oli mõnus. Liikusime muudkui edasi ja metsas nii vasakul kui paremal polnud näha kedagi. Kusagilt kaugelt kajasid vastu naiste hõiked: ohhoo-ahhoo, heia-heia!

Pilt8. Ja siis kõlas esimene pauk. Ja mõne aja pärast veel teinegi. Suurt tulistamist ei olnud. Mingil hetkel, nii umbes 1,5-2h tunni pärast jõudsime kohta, kus kõik ajajad pidid seisma jääma, et mitte püssikuuli ette jääda. Seisime ja vahetasime kogemusi: kes oli näinud haavatud looma, kelle koer ei olnud tagasi tulnud (ilmset märk, et oli haavatud looma leidnud). Meile anti süüa. Pidi olema hernesupp aga ühtki hernest ma sealt ei leinud, pigem odrasupp lihaga. Maitsev. Mustikasuppi ma kahjuks proovida ei jõudnud. Seniajani ei teadnud me midagi sellest, kas ja kui palju loomi on eespool lastud.

Pilt9. Pärast söömist pidi viidama meid autode ja bussiga teise metsa. Tegin pilte ja  ..ups... nägin kaugelt vaid bussi tagatulesid! Pöördusin Hegne poole, et edasi saada. Temal kõrval seisis abivalmis jahimees, kes kutsus oma autosse. Rahunesin ja tegin pilte edasi. Ja äkki polnud ka enam seda autot. Olin teist kord maha jäänud! Oli vaid viimane sõiduauto veel, palusin end peale võtta ja mind viidigi ajajate juurde.

Pilt10. Järgmine mets oli hoopis teistsugune. Veelgi hullem: mets, kõrged mättad ja soovesi kõik üheskoos! Läbi pääseda tundus võimatu! Suure raskusega liikusin edasi, kukkusin korduvalt, jalad ja kogu keha olid märjad, kaamera samuti. Kaotasin oma punase jahivesti. Ja kui see kõik lõppes , sattusin väikesele aasale, mis oli nagu muinasjutus. Suured-suured hallikad-valged seened ümber puude ringis. See OLI NII ILUS! Haarasin kaks hiigelseent kätte ja liikusin edasi. Tahtsin teada, kas nad on söödavadJ. Minust lippas mööda üks hallikas nunnu jänes. Peagi nägin ka paksu tagumikuga kitse, kes liikus meile vastu. Ilmselt põgenes püsside eest!

Pilt11. Metsast välja sai jälle vaid üle kraavi, mis 2 m lai ja vett täis.Arutlesin, kuidas saada üle, kuid üks jahimees õnneks aitas. Viskas 3 palki maha ja kõndisin neist üle! Keegi naistest oli leidnud metsast põdra sarved ja oli leiu üle väga õnnelik.

Pilt12. Kui meid 3-4h jahi lõppedes taas kuhugi veeti, ootasid meid seal juba laskjad ja sel päeval oma elu lõpetanud loomade korjused: kahte metssiga hoiti autos, et mitte riskida saekatku võimaliku levikuga, isegi kummikud pidime desinfitseerima. Kolm põtra oli pandud lebama heinamaale. Uurisin neid hoolikalt nagu väike laps. Minu professionaalse tähelepanu köitis just noore põdravasika karv, mis erines vanast põdrast ja mis lausa kutsus endast midagi õmblema. Tegin endale hoolikalt selgeks ka põtrade anatoomia, aega selleks oli.

Pilt13. Mul ei lähe vist iialgi meeles vaatepilt, kuidas jahikoer laika hinge heitnud põdra ees seisis ja ahnelt tema nina lakkus. Lakkus vist täiesti tühjaks kõigest, mis sealt saada oli.

Pilt14. Kuigi ma ju püssipauke vaid kuulsin aga ei teanud midagi rohkemat, kes ja mida laskis, oli huvitav kuulata seltskonnaga kaasas käinud Moskva Jahi-TV reporteri kommentaari. Kõige rohkem pani teda imestama meie Eesti jahinaiste diplomaatilisus. Nimelt on püssiga jahinaistel ära jagatud nede eest olevad koridorid, igaühel oma. Korraga oli puude varjust hüpanud välja põder ja kaks naist tulistaid teda samaaegselt. Siis juhtunud aga midagi, mis moskvalastele pähe ei mahtunud. Üks jahinaine pakkus teisele: võta, see põder on sinu lastud, ta asus sinu maal. Teine aga vastas: ei võta sina, sa seisid talle üks samm lähemal! „Millised intelligentsed jahinaised,“ imestas moskvalane veel sel õhtul mitu korda seda lugu rääkides.

Pilt15. Mina sain öömaja Põltsamaa kiriku majutusasustuses. Seal oli mõnus ja privaatne. Leppisime kokku, et Hegne tuleb mulle järele järgmisel päeval pärast kell 12 algavat koosolekut. Kuna mul telefoni polnud, siis ootasin kannatlikult kella kolmeni. Kedagi ei tulnud. Vist unustati mind jälle maha, mõtlesin. See oli siis kolmas kord sel päeval. Ja seadsin sammud bussijaama poole, et Tallinna sõita. Juhtus aga nii, et buss, mida ootasin laskis minu ees seisnud inimesed peale ja siis teatas bussijuht, et rohkem kohti pole. Jäin maha ka bussist ning pidid veel tund aega ootama;)

Pilt16. Kindlasti tahan ma veel minna jahile, ja mitte vaid ajajaks. Olen lasknud vibu 7 aastat ja miks mitte hakata just vibuga väikeloomadele jahti pidama. On, mille üle mõelda. Sest jahinaised olid kõik väga toredad. Kuigi mõtlesin neil päevil korduvalt loomada küttimise eetikast (aeg-ajalt ikka ärkab ka minus loomakaitsja), siis needsamad jahinaised oma humaansusega panid mind uskuma, et jahti on vaja ja seda saab pidada ka nii, et loomi ei piinata. Selleks püütakse esimene lask kohe pähe tabada. Kõik need naised armastavadd loodust ja loomi reaalselt, keegi ei pidanud jahti tapmislõbust.

Pilt17. Küsisin jahil peaaegu vistt kõigilt, kas keegi teab kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks kunagi põdranahast midagi omale selga õmmelnud. Mind vaadati natuke kaastundliku pilguga ja tehti teist juttu. No kes siis midagi nii hullu enne kuulnud on: põdral nii paks nahk, lühike ja inetu karv, jne.

Aga mina märkasin juba oma esimsel jahil, et just põdravasikast saaks teha midagi täiesti erakordset ja stiilset. Näiteks jahimeste vesti. Jah, seda tuleks teiste karusnahkadega kombineerida, võib-olla õhemaks lihvida. Kuid karva enda efekt on super! Kui keegi mulle pargitud põdranaha toob, siis tõestan selle väite paikapidavust kindlasti. Kas aga toob? Seni ju visatakse kõik tapetud loomade nahad lihtsalt minema kui väärtusetud....Jään lootma, et saan lähiajal ka ühe põdranaha vesti õmmelda!